Reaalne on reaalne on reaalsem

Don Eddy (1944) Lammutustöökoda I. 1971 Akrüül Foto: Erakogu. © Don Eddy, Institute for Cultural Exchange, Tübingen

Juhtusin Eesti Päevalehest lugema intervjuud hüperrealismi näitusel esindatud Ben Johnsoniga (jah, mitte segi ajada samanimelise sprinteriga, kes pärast mitmekordset dopinguga vahelejäämist hobustega võidu pidi jooksma), kes rääkis, et ta on pärit lihtsast perest ja et teda huvitavad lihtsad asjad.

Fotorealism või ka hüperrealism või ka superrealism ongi vaatajale lihtne kunst – kujutised, mida neil töödel näha, on sellised banaalsevõitu, suvalised vaated tänavatele, suurlinn, peegeldused poeakendelt, autod, tarbekaubad, sööklad jne. Mingit müsteeriumi ega salapära neis pole. Neid on lihtne ära tunda ja suhestuda. Hüperreaalsuse ja simulatsiooniteoreetik Jean Baudrillard on näiteks porno puhul rääkinud hüperreaalsusest. Porno on simulatsioon, reaalsem kui reaalne, selles puudub salapära, porno on kujutis otse näkku, mehaanika, panemine, ülevalgustatus, totaalne nähtavus.

Tean ka maitsekrahve, kes ütlevad, et hüperrealism on igav. Olen neile ikka selle peale öelnud, et elu ongi igav ja ole rahul sellega, mis on. Sellises reaalsuses ei ole midagi ülevat, tegemist on pigem nüri ja konstateeriva reaalsusega, sellega, mis ütleb, jah, see on tõesti nii. Ben Johnson räägib ka, et fotorealistidele ei meeldi, kui neid fotorealistideks kutsutakse, pigem realistideks. Võib-olla ei peaks ka meie nende peale selles osas kadedad olema ja neid ka rahumeeli realistideks kutsuma.