Semper ja Ojasoo vahetavad poliitilise teatri poeetilise vastu

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper

FOTO: Videokaader

Eesti Teatriliidu ja Eesti Kultuurkapitali välja antavate aastaauhindade arvestuses korjasid kõige rohkem nominatsioone teater NO99 ning Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastused. Kaks laureaaditiitlit jäi 27. märtsil toimunud teatripeol NO99sse – parimaks naisnäitlejaks kuulutati Marika Vaarik ja parimaks meesnäitlejaks Jaak Prints. Teatrikunsti eriauhinna sai NO99 innovatiivse lähenemise eest teatrikunstile ehk Praha kvadriennaali peaauhinna Kuldne Kaarik pälvinud lavastusprojekt «Ühtne Eesti».

Kohtun NO99 kunstiliste juhtide Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasooga Saksamaal, sest Hamburgis Thalia teatris esietendub nende lavaversioon Bernard Shaw’ näidendist «Pygmalion». Ka selle lavastuse võtab saksa publik ovatsioonidega vastu, aplaus kestab pea viis minutit. Esietenduse järel jätkub sakslastel eestlaste – lisaks Semperile ja Ojasoole oli lavastusega seotud ka Vaiko Eplik, kes tegi «Pygmalionile» võrratu helikujunduse – kohta vaid kiidusõnu. Samas mööndi, et tegemist on taas erakordse ja võib-olla pisut ehmatava, kuid huvitava ja haarava lavastusega. 

- Palju õnne, kõik NO99 uuslavastused olid teatripreemiatele nomineeritud. See on suur tunnustus, kuid veel suurem tunnustus on lauraadiks nimetamine. Kui oluline see teile on?

Ene-Liis Semper: See, et kõik meie teatri eelmise hooaja lavastused nominatsioonidesse üles nopiti, on muidugi tore saavutus. Kui nominatsioonid välja kuulutati, tundus see terviklikkus olulisem kui võimalikud laureaaditiitlid.

Tiit Ojasoo: Head lavastused ja rollid jäävad, need, mis polnut tegelikult nii head, ununevad. Nominatsioonid, laureaaditiitlid ununevad.

Semper: Oluline on ikkagi, millised pildid või tunded vaatajatesse salvestuvad. Teater toimib vaataja peas, kujutluses, alateadvuses. See on kõige väärtuslikum. Andsime Hamburgis «Kõntsaga» kaks etendust. Kuna Eestis tekitas see lavastus vastakaid reaktsioone, siis oli väga huvitav, milline saab olema siinse publiku vastuvõtt. Sain Saksamaal mängitud etenduste järel mõned kõige ilusamad kommentaarid seni. Üks vana naine tuli ja kirjeldas, kuidas temas ärkasid ellu mälupildid, mida ta polnud aastakümneid puudutanud. Ja ta ei kogenud seda millegi ebameeldivana, vastupidi, poeetilisena. Ja üks teine, kolmkümmend aastat teatris töötanud inimene, ütles, et on lavastusi, on pilte, mida jääd mäletama kümneteks aastateks. Ja tänas meid meie etenduse eest. See oli minu jaoks parim kompliment.

Etenduste järel oli tore mööda Thalia teatrit ringi käia, sest iga nurga tagant tuli keegi, kes tahtis oma muljeid jagada, rääkida, mida ta nägi ja kuidas ta tundis, ning milliseid seoseid see temas tekitas. Meie näitlejate intensiivne mäng oli kõiki sügavalt liigutanud.

- Teie majja tuli nii parima meesnäitleja kui ka naisnäitleja tiitel. Eriti hea meel on mul Marika Vaariku üle, tema rolle «Savisaares» ja lavastuses «El Dorado: klounide hävitusretk» hindas ka žürii.

Semper: Marika Vaarik on ainulaadne näitleja. Kui sa tead, et tema on olemas, siis saad hakata unistama sellistest lavastustest nagu «Savisaar» või «El Dorado: klounide hävitusretk». Kui teada poleks, siis ei hakkaks sa üldse mõtlemagi. Nii lihtne see ongi.

Ojasoo: Need lavastused on tema järgi tehtud ja temata poleks need lavastused sellised.

Marika Vaarik lavastuses «Savisaar». Foto: NO99

- Parimaks meesnäitlejaks nimetati Jaak Prints, «Kodumaa karjed» on NO99s erandlik, sest tegemist on soololavastusega.

Semper: See lavastus on näitleja virtuoossusele üles ehitatud. Jaak on oma loomult selline perfektsionist, et ainult temasugune mees suudab niisuguse asja ära teha. Jaak Printsi puhul on meie jaoks oluline ka tema keeletundlikkus, eriti sellise tekstiheda lavastuse puhul.

Jaak Prints lavastuses  «Kodumaa karjed». Foto: NO99

-Me kohtume Hamburgis, kahe tunni pärast esietendub «Pygmalion», miks valisite selle Shaw’ näidendi? 

Ojasoo: «Pygmalion» on kirjutatud sada aastat tagasi esmapilgul lõbusa loona – ilus tüdruk, kaks rikast härrasmeest, nendevahelised suhted jne, samas oli tekst revolutsiooniline, sest meelelahutusliku pealispinna all ütles Shaw, et inimesed on võrdsed ja et ka naised on inimesed. Naiste võrdsusega on tänagi endiselt probleeme, ent viimastel aastatel on kõvasti juurde tulnud erinevaid «mittevõrdseid» inimesi, eriti Saksamaal. «Pygmalioni» loo puhul huvitas meid ühiskond, kuhu Eliza sisenes, ja mis on selle ühiskonna probleem ning kuidas nad reageerivad võõra tulekule. Meid huvitas õpetamise ja inimese muutmise fenomen.

Semper: Oleme püüdnud aega lavastuses abstraheerida. Muidugi tõime tegevuse tänapäeva, aga püüdsime hoiduda realistlikust tasandist. Jätsime tegelastele alles nende nimed, kuid muutsime enamikul sugu – «võõraks» on nüüd noor mees, õpetajateks naised. Heaolu ja turvalisuse märgiks on roosa kleit. Eliza ehk «võõras» rõhutab, et ta tahab õppida ja olla «nii nagu nemad». Järgmisel hetkel võetakse temalt tema oma riided ja antakse vastu roosa kleit: õpetaja muudab õpilast omaenese näo järgi. Ühest küljest on see lavastus teravalt poliitiline, aga samas pole ka. Elizat mängiv Kristof van Boven on väga tark näitleja, ta sai korrapealt kõigist väljapakutud kujunditest aru. Kristof van Boven on Saksamaa kontekstis samuti «võõras», st belgia näitleja, kes mängib küll juba 5 aastat Saksamaal ja ta räägib väga ladusat saksa keelt. Lavastuse tõlgendamise seisukohast on see meile oluline, sest metatasandil salvestavad keeletundlikud sakslased, et ta on «võõra päritoluga». Aga küsimus pole mitte ainult Eliza tegelaskujus, me tundsime kõige rohkem huvi kogukonna vastu, kes arvab, et neil on kõik hästi ning kes kujutab ette, et on piisavalt tugev, õpetamaks ükskõik keda.

- Kes need inimesed on?

Semper: Enamik mu tuttavaid sakslasi püüab senini väita, et kõik on hästi. See on poliitiline kokkulepe. Saksa ühiskond, aga tegelikult kogu Euroopa, on viimase hetkeni kaitsnud arvamust, et me saame hakkama, õpetame, anname, võtame, tõstame, paneme. Inimesed elavad turvalisuse mullis. See on ka loomulik, elu tahab elamist.  Usutakse, et kui me ikka hästi püüame, siis saame hakkama.

Shaw’ tegelase Higginsi fenomen ongi selles, et ta usaldab end meeletult ja usub, et ta oskab väga hästi õpetada. Roosa kleidi andmist «võõrale» ei peeta patuks ega millekski vägivaldseks, vaid hoopis suuremeelsuseks. Aga kas me anname selle kleidi puhtast südamest või hoopis selleks, et ise öösel rahulikumalt magada? Muidugi ma utreerin, see ongi mu töö, kujundi loomine. Eliza ütleb siis lõpuks, aitäh, et sa õpetasid mulle kõike, seda polnud küll palju, kuid aitäh sellegi eest, ma lähen siit üksi edasi ja hakkan nüüd ise teisi õpetama. Ja siit hargneb kohe nii palju uusi tasandeid identiteedist, selle muutmisest, eri mõjuallikatest. Mis tasandil ikkagi toimub õppimine? Kui palju kumbki pool üksteist mõjutab? Piir, kas sa õpetad kedagi puhtast südamest või kujundad kedagi enesetaoliseks, et sul endal oleks turvaline ja rahulik olla, on väga õhuke.

Ojasoo: Me ei ole didaktilised ega ütle, et võõras on hea ja vanad on halvad või vastupidi. Laias laastus oleme me kõik väljasurevad valged eurooplased, kes peavad hakkama saama sellega, et meie ülimuslikkus kiiresti kahaneb. Lääne kultuur, mida oleme viimaste sadade aastatega arendanud, on ilmselgelt väga suurte muutuste sees juba praegu, küsimus on selles, kuidas me sellega toime tuleme.

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus «Pygmalion» Thalia teatris, Elizat mängib Kristof van Boven. Foto: Krafft Angerer

- Eestis ei ole pagulasteteemaline dialoog võimalik, kas siin Hamburgis on dialoog võimalik?

Semper: Siin on korrektne öelda, et peame aitama. Keegi ei vaidlusta seda, see on elementaarne. Nad on sellise mõttega üles kasvanud.

Ojasoo: Kui ühel hetkel tuli siia hästi palju põgenikke, siis erinevad koolid ja teatrid avasid omad uksed ning lasid põgenikel seal magada. Thalia teatris on siiani neljal päeval nädalas põgenikele avatud kohvik, kus neile õpetatakse tasuta saksa keelt, kohviku pidamiseks vajalik raha aga kogutakse pärast etendusi publikult. See on väga tore, kuid samas: reaalsus on see, et selles kohvikus käivad vaid mehed, sest nad on pärit kultuuriruumist, kus naised kohvikus ei käi. See kultuuride vahel olev veelahe on jätkuvalt väga suur. Pinge ühiskonnas suureneb iga aastaga.

Semper: Küsimus on, mis on see järgmine samm. Kasutades seda roosa kleidi kujundit: kas Eliza viskab lõpuks ahastuses selle «suuremeelse» kingi Higginsile näkku või ei. Kas päriselt on ka võimalik kokku saada või on see ainult välispind.

- Kas on?

Semper: Ära minu käest küsi, ma ei tea seda. Meie näitame täna laval ühte muinasjuttu kogukonnast, kuhu siseneb võõras, kogukond tegeleb temaga, lõpplahendus on valus mõlemale poolele. See on üks muinasjutt, mida jutustatakse ilusates piltides, ja me kasutame selleks Shaw’ teksti. See on kõik. Ma ei anna hinnangut, kas see on hea või halb.

- Oleksite «Pygmalioni» ka Eestis teinud?

Semper: Siin Saksamaal kõneleb see tekst veidike rohkem.

Ojasoo: Eestlased pigem kohanevad võõraga, kui et hakkavad õpetama. Kui normaalne, korralik eestlane satub olukorda, kus üle laua istub inimene, kes oskab ainult vene keelt, siis hakkab eestlane temaga rääkima vene keeles. Alati. Sellist suurrahva jõudu, aristokraatlikku, rikast, ülbelt enesekindlat suurt jõudu Eestis praktiliselt ju ei olegi. Meie mõtlemine on teistsugune. Oleme alati püüdnud olla visad ja paindlikud. Sakslased on inimestena ja ka kultuurina oluliselt enesekindlamad. Seepärast see lugu sobib siia paremini.

- See on teie neljas töö Thalia teatris, teeb see asja kergemaks või raskemaks?

Ojasoo: Eesti ja saksa teatrikultuurid on väga erinevad. Saksa teatris eeldatakse, et lavastaja on mingi füürer. Mina ega Ene-Liis ei taha nii teatrit teha, NO99s oleme pigem arendanud ansamblis koostegemist.

Semper: Siin on näitlejate vahel väga tihe konkurents, sest neil on tähtajaline tööleping. Karm reaalsus on, et igaüks on harjunud mängima iseenda eest, mitte et moodustaks ühe trupi, mis seisaks ühe idee taga. Aga igaüks on muidugi erinev ja me püüame alati valida näitlejaid, kel on juba meiega töötamise kogemus, kellele meie «keel» või palve koos mängida ei mõjuks nii šokeerivalt.

Ojasoo: Prooviperioodi alguses mängisime siin Lessingtage festivali raames «Kõntsa» ja kõik olid meie näitlejate ansamblimängust vaimustuses, kuidas nad üksteist tunnetasid ja tajusid. Kuid ise nad seda teed, mis samasuguse mänguni viiks, käia ei oska. Küll aga oskavad nad paljut muud.

«Kõnts». Foto: NO99

- NO99 viimastest töödest on kõige enam vastukaja pälvinudki «Kõnts», miks valisite nii äärmusliku vormi, nagu seda on muda laval?

Semper: See liigutab mind.

-Mis täpsemalt?

Semper: Ilu. Laval olijad püüavad väljendada seda, milliste erinevate ja mitte väga kaugel asetsevate pooluste vahel me inimestena kogu aeg kõigume. Muda tuleb idee näitamisele kasuks, sest puhta, kuiva maa peal ei ole inimene nii plastiline ja haavatav kui selles märjas keskkonnas.

-Kuidas te sellele mõttele tulite?

Semper: Sel korral oli see eriti tore. Olime natuke aega proove teinud ja siis ütlesin Tiidule, et mul tuli mõte kasutada laval pori. Mispeale Tiit ütles, et tal tuli juba kaks päeva tagasi täpselt sama idee.

Ojasoo: Kõik algab tundest, mille sees need inimesed-tegelased on. «Kõntsa» puhul oli nii Ene-Liisil kui ka minul tunne, et need tegelased peavad olema mudas, kõntsas, sopas, poris. Kui sa tahad kirjanduslikku põhjust, siis Fjodor Sologub kirjutab romaanis «Saadanasigidik», mis oli lavastuse üheks aluseks, et kõik linnatänavad on kaetud ühtlase paksu porikihiga, mille peal on laudrajad.

Semper: Kui tsivilisatsioon pole veel nii kaugele jõudnud, et mudale peale panna killustik, siis muutubki maapind paljude jalgade kõndimise ja vihma tagajärjel püdelaks. See on reaalsus. Meid ümbritsebki pori.

Ojasoo: Näitlejate liikumise printsiibid ja tegevuslikud arengud poris sündisid proovide käigus ja on enamikus nende endi pakutud. Meie tõime küll pori tuppa, kuid mida poriga teha ja kui kaugele minna, see on nende enda otsus.

- Jah, aga trupi vanemad näitlejad oskavad end juba hoida.

Ojasoo: Neil on teistsugused rollid. Selleks et keegi saaks lõpus tulla lavale üleni valges, peab keegi enne seda sõnniku ventilaatorisse viskama ja ise väga-väga sopaseks saama. Kõik asjad laval saavad alati võimalikuks tänu eelnevatele käikudele. See on elementaarne. Kõik laval olijad on sellest teadlikud.

- Mulle näib, et NO99 noored võivad võib-olla enda arvates olla vabad, aga nad on teie õpilased ja nad tahavad teha nii, nagu NO99s peab tegema.

Ojasoo: Iga inimene on oma arengus just seal, kus ta parasjagu on. Alati, kui suurem seltskond sarnase taustaga näitlejaid teatrisse tuleb, on kerge ühisjooni inkrimineerida. Sa eeldad neist praegu liiga palju, nad on alles teist hooaega teatris. Esimene mõtte avanemine käib heal juhul viiendal-kuuendal hooajal.

Ei ole olemas NO99 stiili – me oleme pidevas muutumises. On mõned põhimõtted, millele püüame truuks jääda, kuid kui vaadata meie lavastusi läbi aastate, siis on need olnud väga erinevad, ja veel erinevamad on tulekul.

«Kõnts». Foto: NO99

-Tiit, sa oled öelnud, et kui mõtled Eesti ja maailma peale, siis sulle tundubki, et inimesed on sellises kõntsas. Kas tõesti?

Ojasoo: Ma ei mõelnud seda mingi otsese ühiskonnakriitikana, see oleks kõige esmasem tõlgendamise viis. Ühiskonnale saab seda laiendada niipalju, kuipalju ma olen ühiskonna liige. Ja mul oli selline tunne. Lõppude lõpuks on teater alati mingil kombel ühiskonna peegel, ta võib natuke ajas ette peegeldada, kuigi sageli jääb ta siiski ajas maha. Aga ta peegeldab tegijate tunnet, ja kui ta peegeldab valesti või nii, et keegi sellest aru ei saa, siis ei tulda vaatama. Kui ta peegeldab liiga hästi, ka siis võib juhtuda, et saalid jäävad tühjaks.

Need ajad, mil NO99 tegi lavastusi à la «Ühtne Eesti», on selle teatri jaoks läbi. See ei tähenda, et me ei hoia silmi lahti, aga minu jaoks isiklikult on otsene revolutsiooniline suhtumine ennast ammendanud. Kunsti mõttes liigume abstraktsematele…

Semper: … ja poeetilisematele teemadele. Minu jaoks on «Kõnts» näiteks väga eksistentsiaalne, peaaegu sakraalne lavastus. See pole seotud tänaval toimuvaga, pigem sellega, mis on inimeste sees.

Ojasoo: «Kõntsa» vastuvõtt on olnud väga erinev. Mõned on öelnud, et see on väga helge, lootust süstiv. Kui minna teatrikunsti algusaegade juurde tagasi, siis teatri eesmärk on tekitada katarsis. Raputuse võib saada ka komöödias, kus oled kaks tundi väga hästi naerda saanud ning saalist lahkudes oled vabanenud ehk argipäeva pingetest. Sama hästi võid sa ka kaks tundi metsas jalutada või minna massööri juurde. Kui me räägime päris katarsisest, mis sind inimesena mingisugusele uuele vaimsele ja emotsionaalsele tasemele võib viia, siis tuleb kasutada väga selgeid ja jõuliseid vahendeid.

Märtsis pidi NO99s esietenduma Vladislavs Nastavševsi lavastus «Lootus jäätub viimasena». Miks esietendus ära jäi?

Ojasoo: Teema, mida lavastus käsitles, oli nii kompleksne ja keeruline – venelaste ja teiste vähemuste olukord Baltikumis –, sellega ei jõutud valmis. Me ei saanud sellega välja tulla, sest see ei oleks toonud tegijatele ega ka vaatajatele rõõmu. Selliseid otsuseid ei ole kerge teha, aga me ei taha pakkuda lavastusi, mis tekitaks vaatajas ja tegijates küsimuse, et mis asi see oli… Tahame, et iga lavastus oleks eriline, väärtuslik. NO99s ei ole neid numbreid ka väga palju alles jäänud, «Pööriöö uni» kannab numbrit 40.

- Olete mõelnud, mis on viimane lavastus?

Ojasoo: Olen seda mõttemängu mänginud. Kui vaadata praegust tempot, siis juhtub see aastal 2023. See on tüki aja pärast, selles mõttes on praegu mõttetu selle peale mõelda, sest kas me oleksime osanud kaksteist aastat tagasi mõelda, et oleme praegu siin ja teeme neid lavastusi. Mulle tundub isegi eelmise nädala esmaspäev juba mitme kuu tagune aeg.

Huvitav on see, et mitte miski pole läinud täpselt nii, nagu alguses sai mõeldud, kuid üllatavalt palju on sarnasust sellega, mida sai tollal plaanitud. Nietzsche on öelnud, et kui vaatad kuristikku, siis kuristik vaatab vastu. Mina olen avastanud, et kui teed poliitilist teatrit, siis poliitika vaatab alati vastu. Teater ei eksisteeri kunagi kinnises mullis. Teater küll väga sageli üritab eksisteerida kinnises kunstimullis.

Meil on Ene-Liisiga soov teha poeetilist, mitte poliitilist teatrit, kuigi üks ei välista teist. Mõlema puhul on oluline, et sa poleks omas maailmas kinni. Suur küsimus on selles, kuidas seda saavutada.

Ene-Liis Semper Praha kvadriennaali peaauhinnaga Kuldne Kaarik, mille pälvis NO99 lavastusprojekti «Ühtne Eesti» eest. Foto: PQ/Jitka Hejtmanová, David Kumermann

Eesti teatri aastaauhinnad 2016

Lavastaja Artjom Garejev, «Vaenlane» (Vene Teater)

Kunstnik Illimar Vihmar, «Laulud halli mere äärest», «Romeo ja Julia» (mõlemad Eesti Draamateater) ning «45 339 km² raba» (Endla)

Meespeaosatäitja Jaak Prints, «Kodumaa karjed» (NO99)

Naispeaosatäitja Marika Vaarik«Savisaar» ja «El Dorado: klounide hävitusretk» (NO99)

Meeskõrvalosa Indrek Sammul, «Tartuffe» ja «Kaart ja territoorium» (mõlemad Eesti Draamateater)

Naiskõrvalosa Hilje Murel, «Grace ja Glorie» (Sundown Entertainment), «Tartuffe» (Eesti Draamateater) ja «sugu: N» (KIMU OÜ / Vaba Lava)

Muusikaauhind Vello Pähn, «Cardillac» ja «Arabella» (Estonia)

Muusikaauhind Rauno Elp, «Cardillac» (Estonia)

Balletiauhind Luana Georg«Onegin» (Estonia)

Tantsuauhind Renate Keerd

Etenduskunstide ühisauhind Cabaret Rhizome, «Otsuse anatoomia» ja «Kuningas Oidipus»

Lavastust ettevalmistava töötaja auhind Oliver Kulpsoo, Von Krahli teatri ja vabakutseline valgustaja

Etendust teenindav töötaja Madis Kirkmann, valgusala juhataja (NUKU)

Haldus- ja administratiivtöötaja Liina Viru, kirjandustoimetaja (Estonia)

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind Pille-Riin Purje

Salme Reegi nimeline auhind Mirko Rajas, «Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal» (NUKU)

Priit Põldroosi nimeline auhind Andres Laasik

Natalie Mei nimeline auhind Maarja Meeru, «Carmen» (Vanemuine).

Ants Lauteri nimeline näitlejaauhind Ursula Ratasepp ja Laura Peterson

Kristallkingake Laura Mets ja Raho Aadla

Muusikalisne kujundus Ardo Ran Varres «Krabat» (Tallinna Linnateater) ja Helena Tulve ««Delhi» tants» (Theatrum).

Teatrikunsti eriauhind Teater NO99

Näitlejate Liidu eripreemia: Luule Komissarov (Ugala)

Tagasi üles