Roosa kleit kui vana ja hea Euroopa sümbol

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus "Pygmalion" Thali teatris, Elizat mängiB Kristof van Boven,

FOTO: Krafft Angerer

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuse «Pygmalion» tegelased on kui pastelsetes kleitides portselannukud – ilusad ja ohutud oma parketiga kaetud rulakauss-nukumajas, kus vikerviisilike helgete helide (muusika Vaiko Eplik) saatel kallistatakse, põsemusitatakse, näidatakse kohti kätte, püütakse olla seltskonna vääriline ehk tehakse rutiinseid igapäevaste liigutuste rituaale.  

Tellijale

Turvalisuse mull, kus kimpu seotud raamatutel (teadmistel) istutakse ja teed/kohvi juuakse, lööb kiigena kõikuma, kui valdavalt naistest koosnevasse seltskonda satub võõras nooremees. Ei, siin ei ole mitte midagi seksuaalsest, sest ses rulakauss-maailmas puudub sugutung, selle asemel on kätte harjutatud liigutused, viisakus, etikett.

Tulijaks on Eliza. Semper-Ojasoo on teinud südikast lilleneiust noormehe, kes palub end õpetada. Kusjuures võõra tulekuni pole laval öeldud sõnagi. Kaval trikk, mis näitab olijate tühja, kuid vägagi sisse harjunult ning enesekindlalt pöörlevat maailma.

Tagasi üles