Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2016/03/27/5201353t1h2754.jpg)
Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuse «Pygmalion» tegelased on kui pastelsetes kleitides portselannukud – ilusad ja ohutud oma parketiga kaetud rulakauss-nukumajas, kus vikerviisilike helgete helide (muusika Vaiko Eplik) saatel kallistatakse, põsemusitatakse, näidatakse kohti kätte, püütakse olla seltskonna vääriline ehk tehakse rutiinseid igapäevaste liigutuste rituaale.
Turvalisuse mull, kus kimpu seotud raamatutel (teadmistel) istutakse ja teed/kohvi juuakse, lööb kiigena kõikuma, kui valdavalt naistest koosnevasse seltskonda satub võõras nooremees. Ei, siin ei ole mitte midagi seksuaalsest, sest ses rulakauss-maailmas puudub sugutung, selle asemel on kätte harjutatud liigutused, viisakus, etikett.