Näituse avamisele oli kogunenud umbes sama palju inimesi kui aastavahetusel kunstihoone ruumides toimunud Mutant Disco peole – ruumis oli raske liikuda. Selle järgi võis otsustada, et mõlemal kunstnikul on suur fänniklubi. Pole ka imestada, kunstnike stiil on selline, millega on kerge suhestuda – see on värviline ja humoorikas, samas ka ootamatu ning leidlik. Lemsalu on muidugi totaalselt cool, ka on tema teostes alati mingi rõve vimka, mis paneb rõõmsalt sissepoole naeru pugistama. Pääsuke aga elav klassik, kelle maalid on pilkupüüdvad ja mängulised ning rõõmustanud vaatajaid juba aastakümneid.
Eestis ei ole väga populaarne korraldada eri kunstipõlvkondi kaasavaid näitusi. Isegi kesklinna Eesti Kunstnike Liidu galeriid on jaotatud nii, et Hobusepea ja Draakoni on pigem noortele kunstnikele ja Vabaduse galerii vanematele. Kui vaadata Kumu kunstimuuseumi duonäitusi, siis pannakse ikka kokku nn ühe koolkonna või ajastu kunstnikud.