Droonidraama moodsa sõja eetikast

Helen Mirren mängib filmis «Silmad taevas» raudset koloneli. Foto: outnow.ch

Hämaras ruumis istub noor mees, mikrofoniga klapid peas, ja jälgib pinevalt sihikuristi suurel ekraanil enda ees. Nupuvajutus ja kommentaar: «Hellfire away!» Plahvatuseni on jäänud 50 sekundit.

«Silmad taevas»
Lavastaja Gavin Hood, osatäitjad Helen Mirren, Aaron Paul, Alan Rickman, Barkhad Abdi, Phoebe Fox
Kinodes alates 25. märtsist
---------------------

See pole videomäng, ehkki näeb nii välja. «Silmad taevas» uurib kõrgtehnoloogilise sõja eetikat.

Nairobi turvamajja on kogunenud terroriorganisatsiooni juhid, keda valmistutakse linna kohal tiirutava drooni luuresilma abil kinni võtma. Korraga selgub, et majas valmistatakse ette inimpomme. Olukord on kriitiline, sest paari aasta eest tappis sama alShabaabi rünnak Nairobi kaubamajas 67 inimest. Operatsiooni juht Inglismaal, kolonel Powell (Helen Mirren) otsustab raketirünnakuga terroristid ennetavalt hävitada. Aga drooni juhtkange hoiab Las Vegase lähedal treileris Steve Watts (Aaron Paul), kes keeldub tapakäsku täitmast, sest märkab viimasel hetkel hävingutsoonis olevat süütut lapsukest.

Meil ei ole veel tehisintelligentseid relvasüsteeme, mis suudaksid langetada kiretu otsuse, kas ohverdada üks süütu tütarlaps, kui see võib ära hoida kümnete ja võib-olla sadade tsiviilelanike tapmise. Selles filmis on taktikalises situatsioonis antud otsustusõigus poliitikute kätte, kes ei karda mitte tüdruku elu, vaid omaenda karjääri pärast. Mis siis saab, kui droonivideo avalikuks saab? Wikileaks ju paljastas video, kuidas 2007. aastal tappis Apache’i rünnakukopteri meeskond Bagdadis Reutersi ajakirjaniku Namir Noor-Eldeeni ja teisi tsiviilisikuid. Nagu ütleb filmis Briti välisminister (Jeremy Northam teeb suurepärase lödipüksi rolli): «Revolutsioonid süttivad YouTube’ist».

«Silmad taevas» on viimasel ajal nähtute seas üks pinevamaid filme, sõrmenukid olid valged pea filmi lõpuni. Kas see, kui oma tegude tagajärgi, laiali lendavaid inimkehade tükke ja nutvaid veriseid lapsi lähedalt ei näe, muudab letaalse otsuse langetamise kergemaks?

Me tunneme muidugi kaasa väikesele Keenia tüdrukule, suudame samastuda piloot Wattsi ja kolonel Powelliga ning jälestame selgrootuid poliitikuid. Aga mustvalget lahendust surmadilemmale ei näe meiegi. Selle asemel jälgime, kuidas otsus, mille tagajärgi järgmise päeva uudistes kajastatakse, sünnib taktikalise vajaduse, inimliku arguse ning faktide väänamise järel.

Täiendavat mõtteainet: mis siis, kui julgeolekujõududel Pariisis või Brüsselis oleks olnud võimalus terrorirünnakuid ennetada, aga selleks olnuks vaja rakendada letaalset jõudu kohtu otsuseta ning riskida süütute kodanike tapmisega?

«Silmad taevas» on üks tähelepanuväärsemaid filme, mis viimasel ajal peavoolukinodesse jõudnud. Jah, sellele võib ette heita teatavat lihtsakoelisust – nii seotakse vaataja sümpaatia kohe filmi alguses tolle väikese tüdrukuga. Helen Mirreni roll on selle suurepärase daami võimeid arvestades üsna üheplaaniline. Ma kahtlen, kas mõned justkui Bondi filmist pärit vidinad ikka päriselt olemas on.

Need on aga tähtsusetud detailid. Probleem on olemas ja selle üle tasub mõelda ka neil, kes ise näppu raketinupul ei hoia.