Taevakivid nagu juhuste sadu

Paul-Eerik Rummo Foto: Tairo Lutter

Täna Rahvusraamatukogu suures saalis VAT Teatris esietenduv Raivo Trassi lavastatud Paul-Eerik Rummo näidend «Taevast sajab kõikseaeg kive» mõjub tekstinagi kui külluslik kokteil. Kirjanik soovitab vaatajaile saalis unustada kõik muu ja hoida silmad-kõrvad lahti. Näidendi lugemiselamuse põhjal võtsingi kirjanikku usutleda, millega ta oli lahkelt nõus.

-Neli aastat tagasi Postimehele (PM, 19. jaanuar 2012) antud intervjuu lõpus mainisid järgmise tööna Czesław Miłoszi tõlkimist, mööndes, et «ikka tuleb jooksvaid asju ja huvide hargnemisi vahele». Sinna «vahele» on jäänud Ibseni «Brandi» tõlge (ilmus 2014) ning nüüd sinu enda, järjekorras viies näidend. Päris «jooksev asi» see olla ei saa, ehkki valminud VAT Teatri tellimusel. Mismoodi see siis juhtus?

Miłoszist pean endiselt lugu, sellest võiks pikalt rääkida. Kolleeg Lindepuu oma uskumatu jõudlusega ning poola keele ja  vaimsuse hea tundmisega on aga ses asjas minust  pikalt ees;  soovitan kõigile, kes tahavad vähegi sügavamalt tajuda 20. sajandi Ida-Euroopa hinge ja vaimu, lugeda tema tõlkeid.  Ise võtsin hoopis uuesti ette oma 1990ndail tehtud tõlked T. S. Elioti (kellel on Miłosziga sarnasusi) tähtsamatest poeemidest, käisin need üle ja olen nüüd nendega võimalust mööda siin-seal avalikult esinenud, muusikute toel.