Marika Vaariku kiri Ita Everile

Kazys Saja «Pühajärv». 1971. Izolda – Ita Ever, Daugviliene - Aino Talvi.. Foto: Eesti Draamateater

Kui ma mõtlen Teist, Ita Ever, kes Te saate täna 85, siis minul läheb kõhu alt õõnsaks. Tahan lihtsalt hüüda: milline naine, vapustav näitleja!

Ita Ever on eeskuju. Mitte ses mõttes, et tahaksin teda näitlejana jäljendada, vaid tema rollid, tema usk ja kirg on erinevate piltidena minu mälus, kusagil kuklas nad saadavad mind. Esimesed mälupildid ulatuvad 70ndatesse, kus istuti mustvalge teleka ette ja vaadati TEATRIT. Mul on meeles «Pühajärve» Izolda, pildid lavastusest «Mees, naine ja kontsert», «Kolm õde»… Reedeõhtune teatrietendus oli nädalalõpu üks oodatumaid asju. Loomulikult ka «Reklaamiklubi» doktor Baskin ja Ever. Minu, noore lapse jaoks oli siis näitleja kättesaamatu, ta oli nii kaugel kosmoses.

Kui ma teadlikumalt teatris käima hakkasin, siis jäi Ita Ever lavalt silma. Sest kellele ta ei jääks? Ita Ever on minu jaoks alati olnud etenduse garantii. Kui tema on laval, siis ongi juba tegemist sündmusega.