Röövitud tüdrukute maailmast

Jennifer Clement

FOTO: Barbara Sibley

Mehhiko on riik, mida valitsevad kartellid. Nende vastu ei saa keegi – ei poliitikud ega politsei. Õigem oleks öelda, et nii poliitikud kui ka politsei töötavad enamasti kartellide heaks. Kes seda ei tee, seda ootab ees surm. Ebamugavatel teemadel kirjutavaid ajakirjanikke tõmmatakse tee ääres oksa nagu kasse, kõige nõrgemas olukorras on naised, veel hullemas tüdrukud, eriti ilusad. Nende peale hakkab nii politsei, kartellide kui ka poliitikute hammas ja keegi ei hooli, mis neist saab. Oma romaanis «Palved röövitud tüdrukute eest» annab Jennifer Clement neile kadunud tüdrukutele hääle. 

Tellijale

-Guerreros läheb igal aastal tuhandeid tüdrukuid kaduma. Kuidas see võimalik on?

Jah, kaduma läheb mitu tuhat tüdrukut terve riigi kohta, kuigi see on muidugi ikkagi kohutav.

Mulle tundub, et maailmal on lihtsam keskenduda ühele kindale sündmusele kui pidevale probleemile, nii nagu see juhtus 43 Mehhiko üliõpilasega, kes enam kui aasta tagasi Mehhikos tapeti. Mehhiko valitsust ei huvita üldiselt eriti naiste probleemid. See on tõsi paljudes maailma nurkades – naised pole lihtsalt tähtsad. Autode varastamise peale minnakse palju rohkem endast välja.

Naiste röövimisest ei anta enamasti isegi teada, sest üks Mehhiko kõige suuremaid probleeme on karistamatus, ja see tekitab tohutu lootusetuse tunde. Kuna kohalikud võimud ja politsei on kriminaalsete organisatsioonidega mestis, ei ole kusagile pöörduda. Sellepärast on olemas politseist eraldiseisvad institutsioonid, mis kaitsevad röövitud naisi ja püüavad aidata perekondadel üksteist leida, kuid need vajavad rohkem toetust ja peavad enam infot jagama. Lisaks sellele oleks vaja luua üleriigiline DNA andmebaas surnute tuvastamiseks. Seda püütakse ellu viia, aga mõned osariigid ei ole nõus koostööd tegema. Eelkõige oleks aga Mehhikos ja ka mujal maailmas vaja suurt muutust mõttemaailmas, et ka naisi ja tüdrukuid hakataks tähtsaks pidama.

Tagasi üles