Hull Eddie lendab kõrgelt

Sõjaplaani peetakse salaja norrakate treeningruumis. vasakul Hugh Jackmann, paremal Taron Egerton Foto: outnow.ch

«Kotkas Eddie»
Lavastaja: Dexter Fletcher
Osatäitjad: Taron Egerton, Hugh Jackman, Christopher Walken

Parun Pierre de Coubertini kuulus mõte, et tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt, on õige ära leierdatud. Ent olgu võistlus milline tahes, keegi peab ikka viimane olema. Alates 1988. aasta Calgary olümpiamängudest on seesuguste sportlaste sümboliks olnud madalalt lendav kotkas Michael Edwards ehk Eddie «The Eagle» Edwards, kelle vahva lugu on viimaks ka kinolinale jõudnud.

Edwardsit (Taron Egerton), kes olümpial ainuisikuliselt Suubritannia kõigi aegade esimese suusahüppekoondise moodustas, oleks lihtne kujutada ekraanil pelgalt kui tola, kes tõsiste meeste töö vahepalaks rahvale natuke nalja tegi. Piisab juba sellestki, kui vaadata tema välimust – ebamäärane vuntsiude nina all, pudelipõhjapaksused prillid ees.

«Kotkas Eddie» korjab kokku kõikvõimalikud läbi-raskuste-tähtede-poole-filmide klišeed, valab need ühte patta ega tunne selle pärast mingit häbi. Edwardsi treener Bronson Peary (Hugh Jackman), väljamõeldud tegelaskuju, koondab endasse kõik jooned, mis võivad olla mehel, kes oli kord tipus, kuid sealt oma rumaluse tõttu valusalt pudenes. On norralastest konkurendid-ülbikud, on ema ja isa, kellest üks poja püüdlusi toetab ja teine teda järjekindlalt «päristööle» ehk pahteldajaks suunata üritab. On olümpiakomitee juht, kes muretseb paaniliselt oma maine pärast ja seetõttu kangelasele aina kaikaid kodaratesse loobib.

Oma ekraaniminuti saab isegi tollane hüppemägede kuningas Matti Nykänen (rootslase Edvin Endre kehastuses), kes lausub hüppetorni sõitvas liftis Edwardsile ootamatult siiralt: «Sina ja mina – me polegi nii erinevad.» Kuid sellest, et tegu pole ennast üleliia tõsiselt võtva filmiga, saab aru hiljemalt stseenis, kus Peary laskub teksade ja triiksärgi väel hüppemäest, pool pudelit viskit keres ja hõõguv sigaret uljalt hambus, sooritades seejärel perfektse telemark-maandumise.

Edwards teadis hästi, et paljude silmis on ta naljanumber, ning võttis selle rolli nurisemata omaks. Samas oli hüppamine tema jaoks tõsine asi ning ehk just see siiras püüe anda endast alati kõik lähendas teda rahvale. Edwardsis võis ja võib igaüks meist ära tunda selle väikese poisi või tüdruku, kes julges kunagi unistada ja julgeb täiskasvanuna ka seda unistust püüda. «Elame keset kuulsuste kultuuri, kus igaüks tahab olla parim. Kui välja ilmub keegi, kes pole parim, aga temas on sihikindlust ja kirge, suudavad inimesed temaga samastuda,» märkis Egerton filmi tutvustades tabavalt.

Tänu sellele saab film ka vaatajatelt vaikimisi loa libiseda üle nii mõneltki ajalooliselt ebatäpsuselt, mis muidu karjuvalt silma kriibiks. Tegelased rõhutavad korduvalt, et hüppemäge tuleb austada, mis mõjuks ehk järjekordse klišeena, kui film ise täpselt sedasama ei teekski. Kuigi hüppestseenid ei pruugi olla tehniliselt ajastukohased, sisendab lavastaja Dexter Fletcher vaatajasse lugupidamist mägede suhtes ning annab tabavalt edasi selle, kui hullumeelse teoga Edwards kokkuvõttes ikkagi hakkama sai.

Samas ei olnud Edwards esimene – isegi Calgarys oli tal konkurent Jamaica bobimeeskonna näol – ega jää kindlasti ka viimaseks sportlaseks, keda irvhambad olümpiaturistiks tembeldavad ja keda enese nime pärast muretsevad ametnikud altkulmu põrnitsevad. Mõnes mõttes oli ta muidugi oma ebaedu vang – hüpanuks Edwards olümpial paremini, poleks teda tõenäoliselt keegi tähele pannud. Ent olümpiavaimu kehastaja rolli ajaloos ei võta talt keegi.