/nginx/o/2016/04/01/5219159t1h65b2.jpg)
SS-Untersturmführer Reimo juhib Waffen-SS 20. diviisi ja seersant Andrei marsib Punaarmee 11. laskurdiviisi Valga eesotsas. Mõlemad kuuluvad sõjaajalooklubisse Front Line. Meelis Muhu jälgis selle tegevust mitme aasta jooksul ja pani kokku pika dokumentaalfilmi «Täna mängime sõda», mida näitab praegu Tallinna Artise kino.
Meelis, kolm ja pool aastat tagasi, kui te eesti laskurkorpuse moodustamise 70. aastapäeva puhul «Inimesed sõdurisinelis» eriseansi korraldasite, ütlesite, et kurb on vaadata, kuidas «valel poolel» võidelnud mehed on kapi taha tõrjutud. «Täna mängime sõda» jätkab ka seda teemat. Kas see tähendab, et see on jätkuvalt aktuaalne?
Palju on muutunud. Avalikus inforuumis on aktsendid hakanud ümber kujunema. Vahepealse aja jooksul on ilmunud mitmeid II maailmasõja teemalisi raamatuid, mis käsitlevad ka Eestis valitsenud olukorda uuest vaatenurgast, näiteks Hanno Ojalo laskurkorpuse ajalooga seonduvad raamatud ja ajakirjas Akadeemia on ilmunud mitmeid huvitavaid artikleid eesti meeste osalemisest nii Nõukogude kui ka Saksa armees. Ning loomulikult on ka hiljuti linastunud mängufilmidega («1944» ja «Risttuules») kujundatud avalikku fooni ja suhtumist laskurkorpuse ridades ja saksa armees sõdinud eestlaste kohta.
Suhtumist minevikusündmustesse mõjutab praegune julgeolekuolukord Euroopas ning eesti ekspertide sõnavõtud, milles rõhutatakse Eesti unikaalset ajalookogemust. Teinekord keeratakse vint ikka korralikult üle ja paistab, et minevikust võetakse välja ainult need aastad, mis on kõige sobilikumad kasutada olevikus. Mäletatakse tavaliselt teiste kuritegusid enda vastu, aga unustatakse oma kuriteod teiste vastu. Lahti rääkimata on näiteks inimsusevastased kuriteod Saksa okupatsiooni ajal ja eestlaste roll selles.
Minu uues filmis ütleb üks sõdur: «Ärge uskuge kõike seda, mis on kirja pandud nõukogude ajal ja ka kaasajal. See ei vasta alati tõele. See on kallutatud tõde.»
/nginx/o/2016/04/01/5219195t1h87b4.jpg)
Film on teie kohta siiski üllatavalt leplik. Mehed justkui lasevad auru välja sõja mängimise rituaaliga ja pärast seda valitseb vaikus – erinevad mundrid ja ideoloogiad eksisteerivad võrdväärselt kõrvuti ja nende taga on lihtsalt inimesed. Kas leplikkuse põhjuseks on seesama muutunud aeg?
Sõjaajaloo klubides on keskmine vanus 36-37 aastat ja see on aeg, kus meestel on juba välja kujunenud väärtushinnangud ja need väga ei muutu, pigem kinnistuvad. Klubi liikmed suhtuvad oma vastastesse lugupidavalt; isegi kui nad ei pruugi jagada teise poole tõekspidamisi, lepitakse enamasti teise poole ajalootõlgendusega. Liikmete hulgas on ka selliseid mehi, kellel on kapis mõlema poole vormid ning vajadusel võetakse ka need kasutusele.
Taaslavastuses osalevatel inimestel on enamasti kõigil sõjaväline kogemus, paljud neist on Kaitseliidu liikmed ja nad teavad, mis on distsipliin ning kuidas oma emotsioone taltsutada. Nad suudavad iseenda ja oma vastase üle ka nalja heita. Selliseid fanaatilisi ideoloogia pooldajaid klubisse ei võeta või nad sõelutakse välja, sest keegi ei taha pahandusi, ei klubis ega ka väljaspool klubi. Muide, Eestis hoiab sellistel klubidel silma peal ka kaitsepolitsei ning mehed teavad seda väga hästi. Sama oli ka Valgevenes ja Ukrainas.
Mulle endale tundub ka, et selline sõja mängimine on eskapismi üks vormidest. See on pealtnäha turvaline maailm, sest erinevalt päris sõjast teatakse ju, et surma ei saada. Inimesed valivad omale vormi ja siis veedavad mõnda aega oma kujutlustes, mis neil on tekkinud sõjaveteranide mälestusi lugedes ning arhiivifotosid ja kroonikakaadreid vaadates.
Valgevenes torkas silma, et väga palju taaslavastatakse juba taaslavastust ehk mängitakse episoode nõukogude sõjafilmidest. Eriti suurejooneliselt mängiti suremise hetki.
Millest selle filmi idee üldse alguse sai?
2010. aastal tundus mulle, et Eestis tõlgendatakse jätkuvalt ajalugu mitmeti ning ootamatult nägin televisioonis ühte reportaaži klubi Front Line taaslavastusest Valgas. Punaarmee vormis mees andis intervjuud vene keeles ja Saksa vormis mees andis intervjuud eesti keeles. See jäi kummitama, tegin taustauuringuid, kontakteerusin klubiga ning sain teada, et sellised rekonstruktsioonid on väga populaarsed nii tegijate kui ka pealtvaatajate hulgas.
Valga on üks väheseid Euroopa linnu, kus Saksa vormis mehed marsivad linnatänaval ja see on ka üks põhjus, miks väljastpoolt Eestit sealsel militaarfestivalil osaletakse.
Miks tegemine nii kaua aega võttis?
Mulle on neli aastat üsna tavaline tempo, kuid olulisem põhjus on, et taaslavastused toimuvad enamasti suvel ja sügisel. Filmi esimesel võtteperioodil filmisime natuke valesid asju, vaimustusin alguses liialt nendest suurejoonelistest lahingutest, kuid siis selgus, et see pole kõige tähtsam. Palju põnevam oli näha ja kuulda, kuidas sellist lahingut ette valmistatakse. Need paar päeva, kui rekonstruktorid lahinguväljale saabusid ja telkides ning kaevikutes elasid, avasid nende meeste, naiste ja laste pärisolemuse. Kuna minu film on rohkem selline vaatlev dokumentalistika, siis montaažis läks omajagu aega temporütmide sättimisele. Nii see aeg kulus.
/nginx/o/2016/04/01/5219197t1h1ae5.jpg)
Kuivõrd peegeldab tulemus siiski Eesti tegelikkust laiemalt, eestlaste ja venelaste erineva ajalookäsitluse kooseksisteerimise võimalikkust?
Vastaksin nii. Front Line´i peeti pärast 2007. aasta aprillisündmusi väga heaks integratsiooni näiteks. Üsna palju võis kohata reportaaže sellest, kuidas ühe katuse alla kuuluvad erinevatest rahvustest sõjaajaloohuvilised. See oli huvitav: ma tahtsin isiklikult näha ja kuulda, mida need mehed arvavad näiteks sellest, kas 1944. aasta septembris Tallinn vabastati või vallutati. Lisaks märkasin, et enamus saksa mundris mehi kõneleb eesti keeles ja enamus punaarmee vormi kandjaid suhtleb vene keeles. Jah, oli üksikud erandeid, kuid valdavalt jagunes klubi ka keele järgi pooleks.
Juhtus nii, et võtteperioodi käigus sai ühest klubist ootamatult kaks: Front Line Eesti ja Front Line. Ühed jäljendavad Waffen-SS 20. diviisi Eesti grenaderipataljoni Narwa ja teised Valga 11. laskurdiviisi. Viimasel aastal on mõlemad klubid leidnud ühise keele Eesti Vabadussõja lahingute taaslavastuste korraldamisel.
«Täna mängime sõda» arvustust loe järgmise nädala Postimehest
Täna mängime sõda TREILER from Meelis on Vimeo.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)