TMW – peamine on kohal olla, mitte kuulata

Soomlaste Flow Festivali tulemine Kultuurikatlas Foto: Tanel Tero

Tallinn Music Week on selleks korraks läbi ja juba ongi aeg meenutada – kasutades siinkohal klassiku sõnu. Kuna muusikafestivalist on saanud pigem atmosfääri- või kommunikatsioonifestival, tuleb ka neil nähtustel rohkem peatuda. Muusika on lisandus.

Avakontserdil Kultuurikatlas astusid üles Norra viiuldajast ja tšellistist õde-venda Mari ja Hakon Samuelsen, Klaaspärlimäng Sinfonietta, DJ Mr. Switch plaadimängijatel ja juhatas seda kõike Kristjan Järvi. Mari ja Hakon Samuelseni kohta on kirjutatud, et nad apgreidivad klassikalist muusikat tänapäeva. Näiteks Mercury Classicsi kodulehel seisab: «Kohalik valitsus on õde-venda rohkesti tunnustanud ning nad on pälvinud mitu kultuuripreemiat.» Neile kirjutas teose ka lahkunud «Titanicu» filmi helilooja James Horner.

Mainitud tänapäevastamist kandis ka kontserdi üldine vaib, sest lavalt kostvasse muusikakõnesse sekkusid veel Mr. Switchi masinad. Tema on muide DJ-kunsti maailmameister aastast 2014. See on eriline üritus, ütles see kontsert. See on natuke teistmoodi, see ei ole tavapärane ja rutiinne. Sellest on, mida rääkida.

TMW peakorraldaja Helen Sildna nimetas oma avakõnes festivali märksõnadena avatust, kastist väljaspool mõtlemist, sallivust jne. Nende sõnadega oleks saanud ilmselt ka avakontserdi lähenemisnurka kirjeldada. Õnneks oli tegu siiski piisava kunstilise kordaminekuga, mis suutis avasõnade alt läbi libiseda ja suurest esinduslikkusest hoolimata ka muusikaelu elama hakata.

Sildna järel kõneles veel kultuuriminister Indrek Saar, publiku seas istusid esireas president Toomas Hendrik Ilves ja Ieva Ilves. Millegipärast mõtlesin kontserdi ajal riigikunsti peale. Alguses mõtlesin riigikunsti peale, pärast sponsorkunsti peale. Ehkki iga esineja teeb festivalil oma asja, ei pruugi sedalaadi suurejooneline esinduslikkus, nagu TMWd viimasel ajal saatnud on, olla kunstilises plaanis parim asi, mis kellegi elus juhtuda võib.

TMW kui visiitkaart. TMW kui kohustus. TMW kui teatav kohustus olla armastatud. Riik on vajalik ja sponsorid on vajalikud, aga kui see olek hakkab tooni andma, on see uncool. Nagu olevat juhtunud ka Kumu sünnipäevapidustustel, kus põhitooni andsid majandusvälja esindajad ja kunstnike kohalolu jäi tagasihoidlikumaks.

Multifunktsionaalne

Riik ja kunst käivad küll kokku, aga pigem ebaviisakal ja ebasümmeetrilisel moel. Ideaalne kunstimudel on minu meelest järgmine: riik annab raha, kuid kunstnik ei ütle aitäh, riik annab auhinna, kuid kunstnik ei ütle aitäh. Sponsor annab raha jne. Tallinn Music Weeki puhul on seda tänulikkust igas suunas vähemalt minu maitse jaoks natuke liiga palju. Tallinn Music Week on sümmeetriline ja viisakas üritus.

Muusikafestivalist on kasvanud välja multitasking-kommunikatsiooniplatvorm, mille puhul muusika ei pruugigi enam olla see kõige tähtsam. Peab tunnistama, et programm tundus mulle seekord pisut hõredam kui näiteks eelmisel aastal. Mingisugust kvalitatiivset andmevälja mul selle väite kinnituseks küll võtta pole, aga niiviisi tundus.

TMW tähendab peale muusika ka restorane, disainiüritusi, konverentse, jututubasid, filmiprogramme jne. Mõnele on tundunud, et see ongi juba pigem toidu- kui muusikafestival. Tänavu näis festivali korraldajate põhifookus olevat konverentsil «Creativity For Change», kuhu olid kogunenud visionäärid ja asjatundjad üle terve maailma. Kõneldi suurest pildist. Millegipärast tegin sõbraga sellist võllanaljalaadset toodet, et pidada praegusel ajal maailma muutmise konverentsi ilma mõne ISISe liikmeta on selge representatiivne puudujääk, sest kahjuks on läinud nii, et kõige suurem meie elu puudutav «innovatsioon» tuleb sellest Lähis-Ida sektorist. Aga rõhutan veel kord, see oli nali.

Võib-olla oleks Tallinn Music Weeki n-ö arhistseenina mõttekas kujutada ette olukorda, kus inimene on kuskil pop-up-restoranis, räägib mõnest start-up’ist, näkitseb selle kõrvale mõnd keerulise nimega toitu. Ta mõtiskleb natuke selle toidu üle, kuid kuna ta on multitasker, jooksevad erinevad kanalid tema peas sujuvalt, start-up’ile ja toidule lisaks tekib pähe ja jututeemaks veel mälestusi visioonikonverentsil kuuldust, samuti hakkab silma Instagrami voog, millesse on juba jõudnud sattuda pilt samast toidust, mida ta sööb, samuti mängib restoranis taustaks näiteks ansambel I Wear Experiment. Siis paneb ta telefoni lauale. Siis võtab ta selle sealt jälle kätte. Vaatab ringi. Ta on tähelepanumajanduse agent. Suu käib, aga süda muretseb.

Kara-Lisi katedraal

Kultuurikatlas oli sel aastal kolm saali esinejatega täidetud. Mulle tundus, et suurem osa kohale tulnud rahvast tegeles ühest ruumist teise liikumisega. Olla kohal on ilmselt tähtsam kui midagi ka vaadata ja kuulata. Samas, kui kontserte ja sündmusi on nii palju ja nad on kapillaarselt laiali, siis mida muud sa ikka teed, kui liigud. Elu nagu sotsiaalmeedias.

Muusika mõttes olin selleks õhtuks võtnud plaani eesti päritolu kanadalanna Kara-Lis Coverdale’i kontserdi. Teatav osa maailma muusikapressist on talle jõudnud juba suurt tähelepanu pöörata, ta on pälvinud kaaneloo ka Eesti Ekspressi Areenilt. Tema muusikat võiks iseloomustada kui hüpermoodsat Arvo Pärti. Kara-Lis ehitab oma loomingus justkui väikeseid 3D-prinditud katedraale. Eks mõju avalda seegi, et digitaalse helimaailma kõrvalt töötab ta ka kirikus organistina. Muusikat meie postsakraalsesse ja -instrumentaalsesse maailma, on Kara-Lisi kohta täpsustavalt öeldud.

Kuuldavasti ei tulnud Kara-Lis Kanadast siia päritolumaa peale käima mitte üksi, vaid ikka koos suguvõsaga. Sümpaatne oli näha neiu tähelepanu nõudvat loomingut kuulamas ka vana Kukerpillide meest ja linnaarhitekti Ike Volkovit. Mida aga kontserdil veel täheldasin: kogu see TMW avaürituse connecting people, keda küll Kara-Lisi ajaks enam väga palju kohale polnud jäänud, armastas selle võrdlemisi vaikse kontserdi jooksul kuidagi natuke liiga palju juttu ajada. Mis moraali ma siit oskan öelda – ei ole inimestel rahu.

TMW maskoti rollis esineb viimasel ajal John Robb – mees, keda pressitekstides pidevalt esitletakse kui briti postpunklegendi The Membranes lauljat. Ma küll ei tea, mis suur legend see Membranes ikka on. Vaat TMWd külastanud Sex Pistolsi liiget Glen Matlocki võib pidada legendiks isegi vaatamata sellele vähesele, mis ta on teinud, aga John Robb ja ansambel The Membranes? Bänd esines Kultuurikatlas koos naiste kammerkooriga Sireen, kes nagu hea TMW tava ette näeb, endale piire ei sea ja vilju pigem žanrite ristumiskohtadest hammustab. Koor töötas efektselt, kuid oli Robb laval nagu paroodia. John Lydon võib olla paroodia, aga John Robb? Pigem mitte.

Klassika vs. reiv

Turundus on TMW puhul tähtis asi, sest TMW on tänapäevane festival ja mis on tänapäeva maailm ilma turunduseta. Seda, kuidas turundusel on võime huvi suunata, võib näha klassikalise muusika reivi nime kandva ürituse näitel. Möödunud aastal TMW kontekstis muud peaaegu ei räägitudki kui klassikalise muusika reiv ja klassikalise muusika reiv. Muidugi, kui millestki liiga palju räägitakse, võib see mõnes inimeses tekitada ka tõrkeid ning halba südametunnistust.

Tänavu polnud reivist eriti juttu ja inimesi oli ka pigem mõõdukalt. Platsis oli jälle juba meile varasemast jutust tuntud DJ-maailmameister Mr. Switch, kelle esitus oli seekord samas kaheldavam kui avakontserdil nähtu. Miksida kokku dubstep’i ja näiteks Mozartit on minu meelest suhteliselt puine retsept, aga publiku järgi otsustades tundus, et töötas. Küll aga ootasin ma Raul Saaremetsa ja Tõnu Kõrvitsa klassika back-to-back-setti.

Pettuda ei tulnud: kui järeleandmatult kasvavas joones hakkas tööle ungari futuristi Gyorgi Ligeti muusika, tarretas see ruumi mõningasest nõutusest paigale – selle esituse mõnufaktor oli teistsugune ja vajas tajumehhanismide ümberseadistamist. Peagi leidsid huvilised oma hetkelisele šokile rohtu ning mõned hakkasid tegema balletilikke tantsufiguure.

Reedel oleks kangesti tahtnud Vaba Laval toimunud džässi showcase’il üht-teist näha – Weekend Guitar Trio, Maria Faust jne –, paraku aga tahtis elu teisiti ja asjaolude tõttu sinna ei saanudki. Küll aga suutsin oma kerge pahameele selle pärast kanaliseerida Krahlis üles astunud kodumaisesse Rebel Angelisse. Nemad suutsid teha korralikku tantsumuusikat. Nagu ütles laulja Lotte Jürjendal pidulike avasõnadena mikrofoni: ««Eesti laulule» meid ei võetud, aga Tallinn Music Weekile ikka.»

Rebel Angel elab samuti digitaalses maailmas nagu Kara-Lis Coverdale, aga kui Coverdale’i maailm, nagu mainisin, on selline 3D-prinditud katedraal, siis Rebel Angel oleks nagu 3D-prinditud Lou Reedi tuba aastast 1977, kuhu sisenedes sõnab peremees: ärge hakake jalast ära võtma, meil on siin põrandad mustad. Rebel Angel lülitas mu uuesti maailma.

Kohavaimud

Rebel Angeli järel seadsin sammud taas Kultuurikatlasse. Selles mõttes on mu tänavune TMW-käik viletsapoolne, et erinevaid kohti sai külastatud vähem kui näiteks möödunud aastal. Igal kohal on aga oma genius loci, kohavaim. On küll Tallinn Music Week, riigikunst ja sponsorkunst ja mida ma alguses kõik rääkisin, aga on ka iga paiga kohavaim. Kuigi on ka TMW vaim – konveierdatud ja välja mõõdetud live’ide toimumise ajad ja ikka edasi, ikka edasi rotatsioonis liikuv ja ringi vahtiv publik.

Ikka ja jälle Kultuurikatlasse – nagu Venedikt Jerofejevi postmodernistlikus kultusromaanis «Moskva-Petuški», mille joodikust peategelane tahtis jõuda Kremli juurde, aga sattus ikka ja jälle Kurski vaksalisse. Kultuurikatlas toimus OFF Flow’ nimeline üritus, mis oli siis kuulsa Helsingi muusikafestivali Flow siinne promoüritus.

Paljud olid tulnud kohale, et näha soome uue popi kõige uuemat lootust Jaakko-Eino Kalevit, kes veel mõni aasta tagasi esines oma hipikavaga muu hulgas ka väga väikestes Tallinna kohtades. Vahepeal jõudis ta aga Veneetsias kanalisse kukkuda, sealt peaaegu et uue inimesena välja ronida ja kasvava kuulsuse rongile astuda. Ka muutis ta oma helipildi elektroonilisemaks. Kaunis, melanhoolne elektrooniline popp on see Jaakko-Eino Kalevi, näidates, et sedalaadi üsnagi kulunud retsepti saab ikka veel värske nurga alt vaadata.

Laupäev, viimane päev. Selle TMW-päeva otsustasin mööda saata Metali showcase’il Von Krahlis, kuhu olin kohale läinud peamiselt oma suure lemmiku, Tallinna doomiduo Talbot pärast. Minu sinna jõudes hakkas mängima Norra punk’n’roll-duo Barren Womb. Tuli välja, et neil on see hea omadus, et nad oskavad kasutada trumme, tekitada oma kitarririffide sisse ja vahele polürütme, ühesõnaga trummeldada. Selline asi on võluv ja iseäranis nii inertses süsteemis, kui seda üldiselt metal’i alla liigitatav muusika on. Välja nägid nad ka pigem sellised hipsterid, mis taas metal’i valdavalt tüütu ja klišeeliku mehelikkuse manifesteerimise juures osutus suureks plussiks.

Peamiselt olid aga showcase’il esinenud bändid, keda mina nägin, klišeedes kinni ja tegid muusikat, mida on maailmas juba tehtud küll. Mõtlesin, et kui kogu seda energiat, mis sinna pannakse ja mis tegelikult üsna kasutuks osutub, kusagil tootvamas sfääris rakendada, oleks sellest võit palju suurem. Aga see on muidugi utoopiline idee. Talbotini ma kahjuks ei jõudnudki, sest a) Von Krahl läks rahvast nii kummi täis, et kus sa seal oled, ja b) meeste WCs osutus järjekord nii pikaks, et taas kord, kus sa seal oled. Metal-rahvas armastab ju õlut juua ja nii ta läheb.