«Hullumeelse blogi»: segane lugu antipasti, pudru ja kapsastega

Tamur Tohver «Hullumeelse blogis»

FOTO: Polygon teater/ Katri Lätt

Nikolai Ostrovski näidendis «Mets» kõlas sentents, et teater algab puhvetist. Polygon Teater tahab seda iganenud väidet värskendada, viies teatri restorani ning tuues endaga kaasa ka peldiku.

  • Polygon Teater «Hullumeelse blogi»
  • Lavastaja Kamran Shahmardan, laval Tamur Tohver
  • Esietendus (arvustatud) 2. aprillil Sokos Hotel Viru Merineitsi restoranis, mängitakse 4., 27. ja 28. aprillil

Nimelt on Ostrovski nimekaimu Gogoli teose «Hullumeelse päevik» ainetel valminud lavateose põhiliseks ja ainukeseks lavakujunduselemendiks  WC-pott. Iseenesest mõjus see piisavalt sügava ja avangardsena restoranilaval, kus muidu märksa kergemasisulist meelelahutust pakutakse. Igatahes oli see piisavalt diskreetne, ega vähendanud publiku isu restorani poolt pakutava antipasti suhtes.  Antipasti kohta võikski siinsamas edasi anda oma kiidusõnad. Ehkki pakutav polnud just tipptaseme gurmee, siis oli see piisavalt vaheldusrikas ning külluslik ning mõõduka tarbimise juures vedas kenasti etenduse lõpuni välja. Aitäh restoranile!  

«Hullumeelse blogi» on valminud kahe osapoole ehk siis Polygon Teatri ja The Theater of Black and White koostöös. Kui Polygon Teatrit esindas kogu etenduse vältel peategelane Tamur Tohver, siis mustvalge teatri panuseks oli ilmselt lavastaja Kamran Shahmardan. Nii olemuselt kui välimuselt filmistaar Danny de Vitot meenutav lavastaja esines saalis enne etendust, muutes oma kohaloleku aegsasti arusaadavaks ka kogunevale publikule.

FOTO: Polygon teater/ Katri Lätt

Hullude ja hullusega on nii kirjandusel kui teatril pikaajalised ja sõbralikud töösuhted. Mõlemad on olnud läbi sajandite loomeisikutele muusadeks ja  igati kiiduväärseks materjaliks, millega sillutada oma teed kultuurilukku. Erandiks pole ka vene kirjandus, kus kõige eredama näitena meenub muidugi Fjodor Sologubi «Saadanasigidik». Gogolil endal esineb ebastabiilse närvikavaga tegelasi mitmes teoses nagu näiteks «Nina» või «Sinel». Kui «Hullumeelse päevikus» kulgeb haiguse st hulluse areng mõõdukas tempos, siis etenduses olid lõunamaise temperamendiga kõik sümptoomid kohe algusest peale heebliga põhja lükatud. Seda võib vabandada ajalise limiidiga, kuid paraku võttis see loolt ära arengu ja pinge kasvu.

Tamur Tohvri eksalteeritud karglemine potil ja poti ümber ei tekitanud diagnoosis vähimatki kahtlust. Suur lust on olla hull, ent seda lusti tunneb ainult hull, väitis legendaarne bard. Tohver kahtlematult nautis rõõmuga oma hullust, kuid üldiselt on Gogoli kangelastele selline vitaalsus ja energiatulv võõrad. Isegi hulludena on tema tegelased pigem ebakindlad, arglikud, tõbised ja verevaesed. Traagilised isegi koomilistes olukordades. «Hullumeelse blogis» seevastu püüti kohati jämekoomikale rõhudes publikut naerutada. Ehk oli tegu sooviga hulluse traagikat naljaga leevendada, kuid ühtegi naeruturtsatust ma igatahes ei kuulnud. Muigama pani mind hoopis üks teine asi, aga sellest allpool.

FOTO: Polygon teater/ Katri Lätt

Teadmata kaalutlustel oli etenduse sündmustik ülekantud tänapäeva Eestisse, mis mõjus paratamatult ebaveenvalt. Ma ei usu, et isegi kõige idiootlikum eestlane tänapäeval lapseliku truualamlikkusega oma ülemust kiidab, nagu seda etenduses tehti. See, mis oli sobiv ja ajakohane 18. sajandi Venemaal, ei sobi 21. sajandi Eestisse mingist asendist. Isegi kui ta peaks igapäevaselt ringi liikuma mantlis ja kaabuga. Kahte viimast võiks isegi pidada etenduse kõrvaltegelasteks ning ka nendele jagub mul ainult kiidusõnu. Eriti teravmeelne ja sümboolne oli situatsioon, kus mantel elegantselt hullusärgiks muutus. Nii mantel kui kaabu on tänases kontekstis arhailised ning isegi kahtlustäratavad. Olen kindel, et kui me mõtleme oma tutvusringkonnas olevatele kaabukandjatele, siis suure tõenäosusega võime me nendega seostada mingeid sundmõtteid ja nendega kaasnevat käitumist. Mingit kiiksu. Minu jaoks oli siit ainult kukesamm siduda laval veiklevat ambitsioonikat hullukest hetkel Eestis populaarse poliitilise liikumisega, mille visuaalse identiteedi oluliseks elemendiks on kujunenud just kaabu. Ning see mõttelõng pani mind muigama.

Kokkuvõtteks tahaks etenduse summeerida surematu bardi sõnadega, mida on kasutatud ühe teise hullust kõneleva raamatu motona:

Kustu, küünal, kustu!
Me elu on vaid kõndiv vari, arg näitleja
kes laval tunni veiderdab ja veikleb
ja kuulmatult siis kaob, just nagu jutt
mis vestnud hull, täis hälinat ja raevu,
ei mingit tähendust.   
 

Tagasi üles