Rummo operatsioon «Õ» ja VAT Teatri seiklus

Valgustaja Otto (Wilhelm Masing) ning Cara ehk Raivo E. Tamm ja Maarja Mitt VAT teatri lavastuses «Taevast sajab kõikseaaeg kive» (tekst Paul-Eerik Rummo, lavastaus Raivo Trass). Foto: Siim Vahur

Minuealine põlvkond ja vanemadki mäletavad üht vene aja lõbusat filmi, Leonid Gaidai «Operatsioon «Õ» ja Šuriku teised seiklused». Vaat Rummo on võtnud ka ühe niisuguse operatsiooni kokkukirjutamise ette ja teinud seda seikluslikus vormis – nagu Ameerika mäed! –, mille VAT Teater Raivo Trassi lavastajakäe all õhinapõhiselt ka ette mängib.

Lühidalt on lugu järgmine (tuttav ka Jaan Krossi «Taevakivist»). Valgustaja  Otto (Wilhelm Masing) tahab maarahvast teha eestlased, kes tunneksid end võrdsena teiste Euroopa kultuurrahvaste peres. Euroopa võrdkujuks on Itaalia. Otto ei hooli Jaagu (Kristjan Jaak Petersoni) taolistest müütidest, mida Jaagust sada aastat hiljem vormivad Tungal (Tuglas) ja Tubak (Suits). Ottol on kaks eesmärki. Esiteks tõestada, et tema maale langenud kivikillud pärinevad meteoriidilt, ja teiseks viia oma rahvas pärale. Ta arvab rahva valmis olevat, kui kirja saab pandud kõik tähed, millega too häälitseb. Ja õ-täht ongi see, nagu ka taevalik kivi, mille varal arvab Otto unistuste maailma valmis ehitavat. Nii see muidugi ei juhtu, sest kive sajab «kÕikseaeg» juurde. Muutub ka maailm. Euroopat, kuhu pärale taheti jõuda, tabab invasioon Aafrikast.

Rummo arhe- ja stereotüüpide üle mõnusalt ironiseerival lustmängul on aga vähemalt üks tõsine allhoovus (sõnum). Selle leiab kavalehelt tihendatult ära trükitud Rummo esseest «Eesti kui enesestmõistetavus» (esmalt ilmunud Loomingus nr 9, 2011), milles ta vaidleb siinkirjutaja lansseeritud «eksistentsiaalse Eesti» mõttefiguuriga. Rummo näeb selles Eesti inimesekujustamist, mida aga sarnaselt inimesega ootaks ees surm. Ometi seda ju ei taheta. Seetõttu tulekski Eesti ideed võtta pigem enesestmõistetavusena ning mitte vaevata end selle kaotamise või trummipõrina ja lipulehvitamise saatel taganttorkimisega.