L, 10.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pöörased 90ndad nüüd kinoekraanil

Verni Leivak
, Arteri toimetaja
Pöörased 90ndad nüüd kinoekraanil
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Seda stseeni filmiti Hummuli poe juures. Pilt iseloomustab suurepäraselt, millega toonased maanoored päevade viisi tegelesid. Õigupoolest olid need päevad sama tühjad nagu see pilt.
Seda stseeni filmiti Hummuli poe juures. Pilt iseloomustab suurepäraselt, millega toonased maanoored päevade viisi tegelesid. Õigupoolest olid need päevad sama tühjad nagu see pilt. Foto: Kinosaurus Film

Eile kinodesse jõudnud uus Eesti mängufilm «Päevad, mis ajasid segadusse» hämmastab üllatavalt tõepärase 1990ndate olustiku kujutamisega.

Kuigi vanematele inimestele tundub, et noore lavastaja Triin Ruumeti täispikas debüütmängufilmis «Päevad, mis ajasid segadusse» kujutatud aeg polnudki teab mis ammu, jääb tegelikult dresside, nahktagide ning metsa- ja muu maffia ajastu lausa 20 aasta taha. Aeg lendab! Tuleb tunnistada, et filmi kunstnik Matis Mäesalu ja kostüümikunstnik Liis Plato said ülimalt usutavalt hakkama ülesandega see aeg taasluua.

Filmi usutava olustiku eest kandsid hoolt Matis Mäesalu ja Liis Plato. Foto:
Filmi usutava olustiku eest kandsid hoolt Matis Mäesalu ja Liis Plato. Foto: Foto: Kinosaurus Film

Filmis on legendaarseid 90ndaid kujutatud siiski koondnägemusena sellest aastakümnest, sest nagu muusikastiilid, vahetusid moevooludki väga kiiresti. Kui kümnendi viimastel aastatel avastati tarbimiskultuuri võlusid, siis keskel ei osatud sellest veel unistadagi. Nõnda keskenduti peaasjalikult ajastutruu atmosfääri loomisele, mis samas jätaks ruumi vaataja fantaasiale. «Otsustasime, et täpset kuupäeva me sellele asjale ei pane,» sõnab Mäesalu, «ja et aastanumbrist olulisem on seinte värv või milline on ilm.»

Sobiva õhustiku loomiseks sobis eeskätt Lõuna-Eesti – filmiti lausa 45 kohas, millest tähtsaimaks kujunes Valgamaal asuv Hummuli. Võrreldes teise sarnaste maakohtadega tundus see kuidagi helgem, sest tegijad soovisid – isegi 90ndate konteksti arvestades – rõhutada, et ehkki elu oli raske, paistis ka toona päike. Mis sest, et praegugi oli selgelt tunnetatav: nõukaaeg pole maapiirkondade olustikust kuhugi kadunud, kuigi filmi mitte sobivate plastikakendega tuli pidevalt arvestada.

Mitmete ajastutruude sõiduautode ja muude esemete või detailide leidmiseks korraldati konkursse ning tegijad pistsid sobivate autode leidmiseks flaiereid isegi juhuslikult kohatud sõidukite kojameeste vahele. Juhuse tõttu osteti sobiv BMW aga sealtsamast Hummulist. Ja kuigi võtetel purunesid selle amordid (auto katusele paigutati valgustehnikat, lisaks näitlejatele pidid masinasse mahtuma ka kaameramees ja režissöör), leiti küla pealt õnneks piisavalt varuosi.

Õnneliku juhuse tõttu polnud muret, kust leida täpselt filmi sobiv, metsavaraste tarbeks ümber ehitatud summutiga Družba mootorsaag; nüüdisaegne muruniiduk tuuniti aga selliseks, justkui oleks see 20 aasta eest ostetud.

Antsla lähedal asuvas kultuslikus Triinu baaris oli võttemeeskond samuti õnnega koos, sest lõbustusasutus tegutseb pea muutumatuna siiani. Omanikud andsid kunstnikele tutvumiseks vanu fotoalbumeid ja isegi video, kus toonane riietumis- ja pidutsemisstiil suurepäraselt näha. Nõnda said baaris filmitud episoodid peaaegu ehedad ning rõõmu tegi seegi, et kümned neis kaasa löönud inimesed läksid möllamise ja autode mõlkimisega suurepäraselt kaasa.

Kostüümikunstnik Liis Plato kammis sobivate kostüümide leidmiseks vaat et kogu riigi taaskasutuskauplusi. «Kui oled õige tunnetuse kätte saanud, võib leida täiesti ajastutruusid riideid,» räägib Liis. «Suur abi oli ka Onu Bellast, kellelt saime väärtuslikke näpunäiteid, kuidas inimesed toona käitusid või riides käisid, lisaks andis ta meile rekvisiite ja laenas rõivaid.» Tema kollektsioonist pärinevad näiteks täispuhutav madrats, diskokuuli meenutav keerlev lamp ja mobiiltelefonid, aga ka dressid ja napid ujumispüksid.

Kunstnikud nendivad, et suvel on tore filmi teha. Valgust ja helgust on enam kui talvel ning energiatki jagub rohkem. «Huvitav oli ka tööväliselt avastada, et Tallinn ei ole Eesti ja et ajal on maakohtades hoopis teine tähendus,» tõdevad Matis ja Liis.

Märksõnad
Tagasi üles