Kumus on avatud näitus, mis proovib avada ülevaate aastatel 1900–1945 kadunud, hävinud või hävitatud teostest. Kuna andmestik selle kohta, mida enam pole, on äärmiselt lünklik ning suuresti olematu, jäävad endiselt õhku paljud valged laigud. Loe lähemalt siit.
Eesti kunsti füüsiliselt nähtava ajaloo kõrval eksisteerib teine, varjatud pool. See koosneb aja jooksul hävinud või kadunuks jäänud üksikteostest ja kunstnike tervetest loominguperioodidest, mille lood on siiani lahti kirjutamata. Kadumaläinud teoste saatuses on määravat rolli etendanud juhuslikkus ja ajaloosündmused kui force majeure. Ümbritsev reaalsus on saanud osaks kunstiteoste endi lugudest. Kuigi parimal juhul on info neist töödest meieni jõudnud vanade reproduktsioonide kaudu, on see n-ö mustvalge kunstiajalugu väärt enamat kui vaid kadumise konstateerimist.
Postimees alustab regulaarset ülevaadet kadunud või hävinud kunstiteostest, mis on varustatud näituse kuraatori Liis Pählapuu kommentaaridega. Alltoodud piltidel on omaaegsed reprod kadunud kunstiteostest. Hea lugeja, kui tead mõne kunstiteose saatusest midagi täpsemalt, võta palun kontakti Kumuga sellel või sellel e-posti aadressil.
Edmond Arnold Blumenfeldt (1903–1946) oli oma aja eesti kunstnikest rahvusvaheliselt tuntumaid nimesid. 1923. aastal jõudis Blumenfeldt Pariisi. Tema tööd olid väljas juba järgmise aasta veebruaris avatud Sõltumatute Salongi näitusel Pariisi Champs-Élysées lähedal asuvates Grand Palais’ ruumides. Seal oli Blumenfeldtilt eksponeeritud kolme töö seas ka maal «Notre Dame Pariisis» (1924). Pärast Salongis esinemist avaldasid tuntud prantsuse kunstiajakirjad samal ja ka järgmisel aastal artikleid käsitlustega Blumenfeldti maalidest. A. Pascal-Lévis kirjutab ajakirjas Les Artistes d’Aujourd’hui: «Range konstruktivistina lähtub ta töös omaenda põhimõtetest, mille peaeesmärk on väljendada lõuendi paratamatus planimeetrias mahte, liikumist, jõudu ning lõikavat sügavust. Tema tähelepanu on eelkõige kompositsioonil, ta väldib sümmeetriat, ent taotleb tasakaalu. Ta kasutab ja kombineerib eri perspektiive, püüdes vältida väsitavat ja monotoonset perspektiivi, mille vähene efektsus võiks rikkuda tema konstruktivistlike kompositsioonide tugevalt seotud ja selgepiirilise terviku.»
Blumenfeldti «Notre Dame Pariisis» kuulus alates 1929. aastast Eesti Kunstimuuseumi kogusse, kuid hävis tulekahjus, mis puhkes muuseumis 1944. aasta juulis pommitamise ajal. Lisaks sellele hävisid Blumenfeldti «Eiffeli torn» (1923) ja «Tallinn talvel» (1926).
