Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/04/5229291t1h38d7.jpg)
Mitte ainult poisid ei armasta sõjamänge, vaid ka tuhanded-tuhanded täiskasvanud tahavad panna selga muuseumirõivad, võtta valenime ja kellegi teise eluloo ning tappa ja surra mängult. Miks need inimesed seda teevad? Kas nad on näitlejad? Kas neil on ka mingi päriselu? Mille eest nad põgenevad? Mida nad otsivad? Miks mulle üldse seda näidatakse?
Nendele küsimustele Meelis Muhu film «Täna mängime sõda» niisama lihtsalt vastust ei anna.
See on pigem antropoloogiline vaatlus, ühe rituaalse tegevuse ettevaatlik jäädvustamine. Film võtab vaataja 80 minutiks kaasa sõjaajalooklubide maailma, asetab korraks Eestisse, siis Kiievi lähedale, siis Valgevenesse Bresti juurde. Kõikjal lavastatakse hobi korras II maailmasõja lahinguid, kus ühel pool on Saksa (korraks ka Itaalia) ja teisel pool Punaarmee mundrites võitlejad. Vahel saavad nad ka sõna, et öelda midagi oma kummalise hobi või kehastatava isiku kohta. Nad on kõik väga ohutu olekuga inimesed, heatahtlikud.