Võitjate süütud mängud

Reimo marsib. Foto: Kaader filmist

Mitte ainult poisid ei armasta sõjamänge, vaid ka tuhanded-tuhanded täiskasvanud tahavad panna selga muuseumirõivad, võtta valenime ja kellegi teise eluloo ning tappa ja surra mängult. Miks need inimesed seda teevad? Kas nad on näitlejad? Kas neil on ka mingi päriselu? Mille eest nad põgenevad? Mida nad otsivad? Miks mulle üldse seda näidatakse?

Nendele küsimustele Meelis Muhu film «Täna mängime sõda» niisama lihtsalt vastust ei anna.

See on pigem antropoloogiline vaatlus, ühe rituaalse tegevuse ettevaatlik jäädvustamine. Film võtab vaataja 80 minutiks kaasa sõjaajalooklubide maailma, asetab korraks Eestisse, siis Kiievi lähedale, siis Valgevenesse Bresti juurde. Kõikjal lavastatakse hobi korras II maailmasõja lahinguid, kus ühel pool on Saksa (korraks ka Itaalia) ja teisel pool Punaarmee mundrites võitlejad. Vahel saavad nad ka sõna, et öelda midagi oma kummalise hobi või kehastatava isiku kohta. Nad on kõik väga ohutu olekuga inimesed, heatahtlikud.

Rohkem räägib nende eest filmi püütud tegevus. Paraadid, rivistused, relvastumine, lahing ja surm. Jah, just see viimane, sest igal kompaniil või roodul näib olevat auasi jätta lahingus endast maha korrapäraselt ja küllaldaselt «laipu». Mõni mängib surnut koguni niisuguse kaasaelamisega, et ei märka tõusta ka lahingu lõppedes. Kes drillib polgupoegi, kes harjutab kukkumist, kes kõndimist kangelasena läbi väsinud lahinguvälja. Naised naeratavad kenasti, ravivad haavatuid, murravad käsi ja ahastavad.