/nginx/o/2017/01/02/6221121t1hd69b.jpg)
Boriss Uspenski (snd 1937) teaduslikud huvid on sedavõrd laiaulatuslikud, et näivad sisuldasa hõlmamatud, lihtsam tundub nimetada neid humanitaaria valdkondi, kuhu ta pole olulist jälge maha jätnud (nagu näiteks psühhoanalüüs või muusikateadus). Olgu seega vaid markeeritud, et Uspenski on olnud aktiivselt tegev nii üldlingvistikas kui keeleajaloos, nii kirjandusteoorias kui ajalooteaduses, nii religiooniuuringutes kui kunstiajaloos, nii poeetikas, slavistikas kui semiootikas.
Tema teadustööd on algusest peale iseloomustanud soov vaatevälja laiendada, sõnastada ootamatuid probleemiasetusi, otsida uusi uurimismeetodeid. Samas on ta oma metodoloogilised otsingud rajanud tugevale empiirilisele eruditsioonile, mis põhiosas on seotud Vene vanema kultuuriajalooga, isegi kui ta aeg-ajalt on teinud kõrvalepõikeid Euroopa kultuuriajalukku, näiteks oma hiljutises põhjalikus monograafias Jan van Eycki Genti altarist (2009).
Eesti kontekstis on Uspenskil teadagi eriline tähendus, sest Juri Lotmani, Vjatšeslav Ivanovi ja Vladimir Toporovi kõrval kuulus ta Tartu-Moskva semiootikakoolkonna asutajate ja eestvedajate hulka. Kuigi viisteist aastat Lotmanist noorem, kujunes Uspenskist üks Tartu professori kõige lähedasemaid kaasmõtlejaid, kellega koostöös sündis mitu olulist artiklit, sh programmiline «Kultuuri semiootilisest mehhanismist» (1971).
Uspenski väga mahukast ja harali loomingust, mis hõlmab pea nelikümmend monograafiat ja üle poole tuhande teadusartikli, pakub hea läbilõike Peet Lepiku koostatud ja tõlgitud artiklikogumik «Vene kultuuri jõujooni» (2013), kuigi kindlasti on aeg küps uuteks tõlgeteks. Pidades silmas Uspenski suurt tähendust nii Eestis kitsamalt kui maailma teaduses üldiselt, promoveeris Tallinna Ülikool ta tänavu veebruaris audoktoriks.
Uspenski nimi on lahutamatult seotud semiootika käekäiguga viimasel poolel sajandil, ent ta ise pole ennast kunagi pidanud puhtakujuliseks semiootikuks ega leiagi, et semiootika on väärtuslik iseseisva teadusena. Pigem käsitab ta semiootikat võtmena, mis lubab lahti muukida inimkultuuri kõikvõimalikke väljendusi ja mõista nende põhimõttelist sarnasust. Semiootika on Uspenskile niisiis omalaadi rakenduslik abidistsipliin, praktiline tööriist, mis on toeks kultuurinähtuste mõtestamisel.
Tema paljudest huvialadest nopin siin üles ühe, mida tihkan pidada võtmeliseks ja mille tähtsust rõhutas Uspenski oma esinemistes Tallinna Ülikoolis. Nimelt võib Uspenskit pidada ühe uue uurimisvaldkonna – ajaloosemiootika – ellukutsujaks. 1974. aastal pidas ta Tartus ettekande pealkirjaga «Historia sub specie semioticae» («Ajalugu semiootika vaatenurgast»), mis trükis ilmus paar aastat hiljem. Selles artiklis pakkus ta välja, et semiootilisest vaatevinklist saab ajalugu kirjeldada kui kommunikatsioonil põhinevat kultuuriprotsessi, milles pidevalt lisanduv uus informatsioon põhjustab ühiskonna kui adressaadi nii- või teistsuguse vastureaktsiooni. Kümmekond aastat hiljem arendas Uspenski oma käsitluse ajaloosemiootikast põhjalikuks artikliks, mis pealkirja all «Ajalugu ja semiootika» ilmus 1987.–1988. aastal kogumikus «Töid märgisüsteemide alalt» läbi kahe köite.
Kui ajalugu käsitada kommunikatsiooniprotsessina, kus toimub pidev sündmuste uuesti tõlgendamine, mille iseloom sõltub ühiskondliku situatsiooni muutumisest ja lisanduvast uuest informatsioonist, siis tähendab see, et tähtis pole mitte sündmuste objektiivne tähendus (kui niisugusest üldse võib rääkida), vaid see, kuidas neid tajutakse. «Just sellepärast,» nendib Uspenski, «ei saagi ajalugu meile midagi õpetada: ajalooline kogemus ei kujuta endast midagi absoluutset ja objektiivselt antut, ta muutub aja käigus ja on tegelikult meie olevikust tuletatud.»
Semiootilisest vaatenurgast võib ajalugu käsitada seega oleviku ja mineviku omavahelise mänguna, kus minevik kangastub oleviku aktuaalsete sündmuste perspektiivist, mis ühtlasi määrab ära ajalooprotsessi suuna.
Kui ajaloolane asub minevikku uurima, siis peab ta esmalt selle olevikust võõrandama, tõstma piltlikult mineviku «teise aega», unustama ära selle, mis «juhtus pärast», ja keskenduma ajalooprotsessis osalenute seesmisele vaatenurgale. Täiel määral pole see mõistagi võimalik, sest see, mida me peame vajalikuks minevikust uurida, on alati mõjutatud sellest, mida on eelnevalt peetud oluliseks minevikust säilitada või väärtustada, mida on minevikust meie kollektiivses mälus talletatud. Ajaloosemiootika on seega vahend, mis aitab meil ühtaegu paremini mõista ajaloo tähendust ühiskonnas (oleviku mäng minevikuga) kui ka ajaloolaste tegevust (mineviku uurimine olevikust lahus).