Boriss Uspenski ajaloosemiootika

Boriss Uspenski ja Marek Tamm veebruaris Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis. Vene Riikliku Teadusülikooli Kõrgema Majanduskooli professor Boriss Uspenski promoveeriti jumanitaarteaduste instituudi audoktoriks.

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Boriss Uspenski (snd 1937) teaduslikud huvid on sedavõrd laiaulatuslikud, et näivad sisuldasa hõlmamatud, lihtsam tundub nimetada neid humanitaaria valdkondi, kuhu ta pole olulist jälge maha jätnud (nagu näiteks psühhoanalüüs või muusikateadus). Olgu seega vaid markeeritud, et Uspenski on olnud aktiivselt tegev nii üldlingvistikas kui keeleajaloos, nii kirjandusteoorias kui ajalooteaduses, nii religiooniuuringutes kui kunstiajaloos, nii poeetikas, slavistikas kui semiootikas.

Tema teadustööd on algusest peale iseloomustanud soov vaatevälja laiendada, sõnastada ootamatuid probleemiasetusi, otsida uusi uurimismeetodeid. Samas on ta oma metodoloogilised otsingud rajanud tugevale empiirilisele eruditsioonile, mis põhiosas on seotud Vene vanema kultuuriajalooga, isegi kui ta aeg-ajalt on teinud kõrvalepõikeid Euroopa kultuuriajalukku, näiteks oma hiljutises põhjalikus monograafias Jan van Eycki Genti altarist (2009).

Eesti kontekstis on Uspenskil teadagi eriline tähendus, sest Juri Lotmani, Vjatšeslav Ivanovi ja Vladimir Toporovi kõrval kuulus ta Tartu-Moskva semiootikakoolkonna asutajate ja eestvedajate hulka. Kuigi viisteist aastat Lotmanist noorem, kujunes Uspenskist üks Tartu professori kõige lähedasemaid kaasmõtlejaid, kellega koostöös sündis mitu olulist artiklit, sh programmiline «Kultuuri semiootilisest mehhanismist» (1971).

Tagasi üles