Tema paljudest huvialadest nopin siin üles ühe, mida tihkan pidada võtmeliseks ja mille tähtsust rõhutas Uspenski oma esinemistes Tallinna Ülikoolis. Nimelt võib Uspenskit pidada ühe uue uurimisvaldkonna – ajaloosemiootika – ellukutsujaks. 1974. aastal pidas ta Tartus ettekande pealkirjaga «Historia sub specie semioticae» («Ajalugu semiootika vaatenurgast»), mis trükis ilmus paar aastat hiljem. Selles artiklis pakkus ta välja, et semiootilisest vaatevinklist saab ajalugu kirjeldada kui kommunikatsioonil põhinevat kultuuriprotsessi, milles pidevalt lisanduv uus informatsioon põhjustab ühiskonna kui adressaadi nii- või teistsuguse vastureaktsiooni. Kümmekond aastat hiljem arendas Uspenski oma käsitluse ajaloosemiootikast põhjalikuks artikliks, mis pealkirja all «Ajalugu ja semiootika» ilmus 1987.–1988. aastal kogumikus «Töid märgisüsteemide alalt» läbi kahe köite.
Kui ajalugu käsitada kommunikatsiooniprotsessina, kus toimub pidev sündmuste uuesti tõlgendamine, mille iseloom sõltub ühiskondliku situatsiooni muutumisest ja lisanduvast uuest informatsioonist, siis tähendab see, et tähtis pole mitte sündmuste objektiivne tähendus (kui niisugusest üldse võib rääkida), vaid see, kuidas neid tajutakse. «Just sellepärast,» nendib Uspenski, «ei saagi ajalugu meile midagi õpetada: ajalooline kogemus ei kujuta endast midagi absoluutset ja objektiivselt antut, ta muutub aja käigus ja on tegelikult meie olevikust tuletatud.»
Semiootilisest vaatenurgast võib ajalugu käsitada seega oleviku ja mineviku omavahelise mänguna, kus minevik kangastub oleviku aktuaalsete sündmuste perspektiivist, mis ühtlasi määrab ära ajalooprotsessi suuna.
Kui ajaloolane asub minevikku uurima, siis peab ta esmalt selle olevikust võõrandama, tõstma piltlikult mineviku «teise aega», unustama ära selle, mis «juhtus pärast», ja keskenduma ajalooprotsessis osalenute seesmisele vaatenurgale. Täiel määral pole see mõistagi võimalik, sest see, mida me peame vajalikuks minevikust uurida, on alati mõjutatud sellest, mida on eelnevalt peetud oluliseks minevikust säilitada või väärtustada, mida on minevikust meie kollektiivses mälus talletatud. Ajaloosemiootika on seega vahend, mis aitab meil ühtaegu paremini mõista ajaloo tähendust ühiskonnas (oleviku mäng minevikuga) kui ka ajaloolaste tegevust (mineviku uurimine olevikust lahus).