Konkreetseks minnes tooksin negatiivse näitena meie imeliste «Naksitrallide» leviku. Kui mõnede teiste teoste juures võib vaielda, kas uued illustratsioonid õigustavad end või mitte, siis nende raamatute puhul pole ma näinud veel ühtki väljaannet, mis oma kunstiliselt tasemelt jõuaks ligilähedalegi Edgar Valteri piltidele (kuigi üks Leedu väljaanne «Pabaldukai» mulle õigupoolest päris meeldis).
Sama kehtib ka «Sipsiku», «Kunksmoori» ning «Nukitsamehe» puhul. Probleem pole mitte selles, nagu ei suudaks me näha Valteri loodud tegelaskujusid uues kuues, vaid pigem selles, et kõiki neid teoseid on illustreerinud keskpärased kunstnikud, kelle anne on Valterile selgelt alla jäänud. Erand on juba mainutud Leedu väljaanne, millele pole midagi ette heita.
Vastupidise näitena tooksin meie «Kevade», mis välja antud Brasiilias. Originaalillustratsioonid on väga toredad ja just meile iseloomulikud. Minu arvates polnuks midagi hullu, kui samade piltidega oleks ilmunud raamat ka Brasiilias. Kahtlen, et need oleksid seal liiga suurt võõristust tekitanud. Aga samas, kui vaatan väga nüüdisaegse pildikeelega «Primaverat», siis olen võlutud. Eks ole selles raamatus ju midagi üldinimlikku, mis on huviga loetav ka ilma konkreetset tausta teadmata. Ja kuna kunstniku pildikeel on samuti pigem nüüdisaegselt rahvusvaheline, samas tundlik ja võluv, siis on raamat saanud ilus ja hea, kuigi mitte eestipärane. Ja mis siis! Kõnealusel juhul ei häiri see mind sugugi. Pigem imetlen, kuidas kunstnik on meie kirjandusteost näinud ja tõlgendanud. Tulemus on värske ja nauditav.
Niisiis pole probleem mitte selles, kas võtta üle originaalillustratsioonid või mitte, vaid pigem selles, millise tasemega on kunstnik, kes pildid on loonud. Ühel juhul on õigustatud kohaliku kunstniku kasutamine, teisel juhul võib see pigem kujuneda miinuseks.
/nginx/o/2016/04/12/5255135t1h9333.jpg)
