Pilguheite elu keskpäevaharjalt

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Mehis Heinsaare raamatule «Unistuste tappev kasvamine. Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid» on teinud illustratsioonid Marge Nelk.

FOTO: Marge Nelk

Pärast järjekordset kirjandusauhindade jagamist tegi Berk Vaher eesti kirjandusest tabava kokkuvõtte: «Eesti kirjanik on keskealine mees, kes kirjutab peamiselt iseendast.» Kui muidu on see üks tüütu ja häiriv nähtus, siis Mehis Heinsaare uusimat raamatut lugedes tekib salajane lootus ja aukartus, et oh, oleks see vaid nii. Ilus on mõelda, et kogumiku «Unistuste tappev  kasvamine» argilummast tiined lood on autori isikliku kogemuse ja elutaju kirjeldus, mitte pelgalt üle karikaääre kobrutav fantaasia.

Piir reaalse ja üleloomuliku vahel mõistagi puudub, nagu Heinsaarel ikka. Kuid lugemisel süveneb ja settib tunne, et tegemist pole mitte teadliku maagilise realismi taotlusega, vaid isikliku tajuvälja detailitäpse läbitunnetamisega. Argise tundereaalsusega, milles pole midagi üleloomulikku.

Juttude läbiv tegelane on siiski, mõistagi, keskealine mees. Kuid tema päästikuks, liikumapanevaks jõuks, on üldinimlikud igatsused ja otsingud. See mees võib ägada argielu paine all, kogeda seniolematut armastust, kaotada oma jõu, seista silmitsi surmaga, või mis veel hullem, ajaga, kuid ikka otsib ta üht ja sedasama – inimlikku õnne, pääsemist argisest ja maisest ning iseenesest kõrgemale tõusmist. Elu keskpäevaharjale jõudmine nimelt ei vasta päriselt ootustele. «Inimese elu teine pool on nagu kuu tagumine külg» (lk 23), kättesaamatu, tabamatu ja alati pimeduses. Kui see ükskord nähtavale ilmub, võib ootamatult selguda, et seal polegi suurt midagi.

Tagasi üles