Surm loob elujanu?

Michael Cristofer "See hetk" lavastas Tallinna Linnateatris Alo Kõrve. Mängivad: Tõnn Lamp, Margus Tabor, Piret Kalda, Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Kaspar Velberg, Helene Vannari, Maiken Schmidt, Aksel Ojari või Oliver-Marcus Reimann.

FOTO: Siim Vahur

Alo Kõrve on lavastajana käsile võtnud teema, mis on delikaatne, ent puudutab otseses mõttes iga viimast kui inimest. See on surm. Õigupoolest need hetked, mis järgnevad sellele, kui inimesed enese või oma lähedase peatsest surmast teadlikuks saavad. Muidugi, keegi meist ei  ela igavesti ning ikka ilgutakse, et elu ise ongi surmaga lõppev haigus. Ent kui kalender kätte antakse ja öeldakse, et vaat umbes-täpselt sel ajal see juhtub... Siis vist muutub tiksuv seinakell ühtäkki liivakellaks, mis loendab, kui palju on veel jäänud.

Tellijale

Hobuveskisse on loodud ruum, kus lavastuse tegevus aset leiab. On see maja või tuba? Mis on selle koha olemus või eesmärk? See ei ole just ülearu selge. Selge on, et see on koht inimestele, kelle diagnoos, mida me samuti võime vaid oletada, ütleb, et elada on veel vaid mõned päevad/nädalad/kuud. Ruumisolijatega suhtleb (enamasti vaid häälena) intervjueerija (Tõnn Lamp), kellest me ausalt-öeldes ka väga palju ei tea.

Nii anonüümsevõitu ruum kui intervjueerija on foon, mis ühtlustab välised, kõrvalised tingimused ja aitab selgelt välja joonistada kolm lugu. Pereisa Joed (Margus Tabor) tulevad külastama naine (Piret Kalda) ja poeg (Aksel Ojari või Oliver-Marcus Reimann), kellest viimane isa diagnoosi ei tea. Ratastoolis Felicity (Helene Vannari) klammerdub varalahkunud tütre mälestuse külge ning on unustanud hoolida sellest, et tema teine tütar (Maiken Schmidt) on tema kõrval ja talle toeks. Brian (Andrus Vaarik) on kirjanik, kellele on toeks Mark (Kaspar Velberg), «sõber vanakreeka tähenduses» ning keda tuleb külastama endine abikaasa (Epp Eespäev). Nimetasin tegelaste lähikondseid, sest just nemad loovad loole teise dimensiooni. Kuidas mõjutab teadlikkus olulise inimese surmast neid?

Tagasi üles