Alo Kõrve on lavastajana käsile võtnud teema, mis on delikaatne, ent puudutab otseses mõttes iga viimast kui inimest. See on surm. Õigupoolest need hetked, mis järgnevad sellele, kui inimesed enese või oma lähedase peatsest surmast teadlikuks saavad. Muidugi, keegi meist ei ela igavesti ning ikka ilgutakse, et elu ise ongi surmaga lõppev haigus. Ent kui kalender kätte antakse ja öeldakse, et vaat umbes-täpselt sel ajal see juhtub... Siis vist muutub tiksuv seinakell ühtäkki liivakellaks, mis loendab, kui palju on veel jäänud.