Tubli ports jõmmi Triin Ruumeti sees

Triin Ruumet - eesti filmi uus põlvkond. Foto: Liis Treimann

Ka 27-aastasele Triin Ruumetile meeldib autoga Lõuna-Eesti kuplite vahel kimada, tümakas põhjas. Meeldib ehtne maatõugu eesti jõmm, keda paraku üha vähemaks jääb – selle nähtuse juurde kuuluv vahetu toorus ja robustsus.

Tema debüütfilmi «Päevad, mis ajasid segadusse» tegevus leiab aset jõmminduse kõrgajal – 1990ndatel, kui maal elav Allar otsib vähem või rohkem traagiliste ja koomiliste sündmuste kaudu oma kohta elus.

«Marie Under n…s oblikate vahel, jaa, jaa, jaa…» – nii jäädvustas 2000ndate rullnokluse oma aja kroonikasse Rasmus Merivoo. Te olete «Tulnukat» muidugi näinud?

Muidugi, kümneid kordi.

Kümneid?

Oo jaa, ma olen fänn lausa.

Soh, miks?

See on mõnus, toores ja ropp. Väga naljakas. Sellepärast olengi. See esimene kiht võib tunduda labane, aga tegelikult ei ole. Juba pealkiri ise… Kui semiootilist analüüsi tegema hakata, võib siit nii mõndagi välja lugeda.

Mulle tundub, et teie filmis leidub vähemalt üks kummardus «Tulnukale», kui Marika Vaarik küsib Allarilt retooriliselt, kas elu on seiklus. («Elu on seiklus, v…u küll» oli «Tulnuka» moto.)

Kui, siis küll mitte teadlik. See «Elu on seiklus» sündis meil võtetel kohapeal. Aga paralleelid on muidugi kahe filmi vahel olemas. Me mõlemad, ja ma usun seda ka «Tulnuka» kohta, kuigi see ei pruugi ehk kohe välja paista, tahame sisimas väita, et ka oss on inimene. (Naerab.) Ja isegi päris lahe inimene. Lihtsalt see on meil natuke erinevalt esitatud.

Nii et ma kummardan oma filmiga hea meelega «Tulnuka» ees.

Teie ütlete oss, meie ütlesime kunagi rullnokk või jõmm. Kas see on üks ja seesama?

Ossid on samamoodi rullnokad, ainult nokad pole võib-olla enam nii rullis nagu 1990ndatel. Noka rullisoleku protsendi moodul on lihtsalt muutunud. Aga ossindus ise on ka muutunud, sellist lahedat õiget eesti maaossi jääb üha vähemaks. Nüüd on tekkimas mingi uus tõug osse, sellised euro-ossid. Kui välimääraja järgi vaadata, siis nende stiil on rohkem mingisugused lillelised püksid, Havanna stiilis punutud kaabu, aviaatori prillid ja varbavaheplätud, bemarid on Lexuste vastu vahetatud (ilmselt raha on rohkem) ja ka muusikamaitse on arenenud tränalt moodsama elektroonilise tantsumuusika peale.

Võib-olla siia saabki siis joone tõmmata, kui tahta seda teha, rullnokkade ja osside vahele.

Ma arvan, et ossiks olemise kvintessents on see, et sa pead suureks kasvama, aga sind ümbritsev keskkond, elu on selline, et sa ei ole saanud seda teha. Oled ikka seesama poiss edasi, aga elama pead juba ühte teist elu. Seal tekib vastuolu, segadus ja mingis mõttes on see selline väga toores, kontrollimatu elu.

Miks see ossindus teile nii tähtis ja huvitav on, et sellest peab kohe pika filmi tegema?

See on ainult üks filmi tunnusjooni, et ta on just nagu ossidest. Samamoodi ma võin öelda, et see on lihtsalt inimestest. Või hoopis metsast.

Aga miks see mulle oluline on? Mulle lihtsalt meeldib. Ma samastun nendega kuidagi. (Naerab.)

Tohoh!

Jajah, minus on väga suur osa jõmmi. (Naerab.) Seda saan ma selle järgi aru, mis mind käima tõmbab. Minu jaoks ei ole midagi mõnusamat kui autoga Lõuna-Eestis kimada – autot mul küll endal ei ole –, samal ajal Nancy või mingi tümakas raadiost peale tõmmata ja üks longero tee peal lahti teha. Meeldib vahel ropendada, vastavalt olukorrale muidugi. (Naerab.) Olgem ausad, see on kohati väga naljakas. Sellepärast me ju ka ropendame, et lihtsalt mõnus on. (Naerab.)

Ühesõnaga mulle meeldib teatav toorus, robustsus selle ossinduse juures. Minu meelest on see tore, naljakas, ja samal ajal ka traagiline. Seal on olemas… See 1990ndate aeg ise oli ju ka jõmm-aeg. Äge, seksikas, hull, kinky… Ja kes seda ikka kõige paremini sümboliseeriks kui mitte üks Võrumaa jõmm. Vähemalt minu meelest.

Praegune aeg ei ole enam jõmmiaeg?

Ei ole jah, see on see lilleliste pükstega osside aeg.

Ei või olla, mulle tundub jälle, et praegu ka on iga teise maapoe taga on üks selline seltskond.

Iga teise poe taga… (Naerab.) Nad võivad olla iga teise poe taga küll, aga neid lillelisi pükse on lihtsalt iga teise poe ees ja sees. Aga eks asjad peavadki muutuma. Mulle tundub, et kolme triibuga dress ja nokkmüts on võtmas mingit teist vormi praegu. Ta on juba selline tõstetud asi… Nagu teksapükstega… Mis kunagi olid põllutöölise riided, on nüüd kõigi riided.

Kas uue aja ossid on rafineeritumad?

Ma ei tea… Igal juhul ei ole jõmmide elu enam nii toores. Nii palju rohkem oli siis lubatud. 1990ndate keskel polnud mingit probleemi turvavööta ringi sõita – selline sissejuurdunud ohuiha oli palju suurem. 1995. aastal oli statistika järgi kõige rohkem autoavariisid üldse. See juba näitab midagi tolle aja ja ohutunde kohta.

Ja sellepärast te paigutategi tegevuse 1990ndatesse?

See on üks põhjusi. Teine põhjus on see, et sisemine ja välimine korreleeruvad siis omavahel kuidagi eriti hästi, tegelase sisemine segadus ja riigi sisemine segadus, üldse oli siis selline segane vaib õhus.

Samamoodi tundus mulle, et seda aega ei ole sellises võtmes näidatud ka. Seda on nähtud üldiselt vastikult, kriminogeenselt. Ma ise olin laps sellel ajal ja minuni jõudis see hoopis teistmoodi, minu jaoks oli selles pigem mingi magus-mõru romantika.

Praegu on üldse nagu 1990ndate teine laine, vaatad sa muusikat või seda, kuidas seda aega meenutatakse, pidusid näiteks. Kui kellegagi 90ndatest juttu teha, siis hakatakse nagu mingitest pöörastest ja samas ka natuke meeldivatest meenutustest silmi pööritama ja vaadatakse otsa sellise näoga, et sa ei kujuta isegi ette, mis kõik oli. Üks korterikaaslane, sõbranna, ütles just, et ükskõik kellega sa sõbraks ei taha saada, hakka kohe 90ndatest rääkima ja siis on lihtne liini peale saada. Juba see on kõnekas fakt.

Te ise olite oma filmi sündmuste toimumise ajal – 1990ndate teisel poolel, kuigi osa atribuute, näiteks «Metsik roos» või Janika Sillamaa laul «Lootus», viitab hoopis 1990ndate algusele – kui vana? Kuus-seitse?

Jah. Aga ma ei soovitaks siiski arvudesse kinni jääda ja tähti närida. See, kes närib tähte, see ei suuda vaadata taevast. Need on kõige laiemas mõttes 1990ndad.

Mida te sellest ajast mäletate?

Kõige rohkem seda vaibi, tunnet, mis oli. Ka Mehukattisid, Boney Mi köögipidusid, mis meil kodus olid, longero-grillipidusid, ma mäletan, kuidas isa tuli saekaatrist koju ja näpp oli maha saetud… Ma mäletan kõiki selliseid asju.

Kui isiklik see lugu on?

Ma ei soovitaks tegelastele prototüüpe otsida. Aga muidugi on seal palju isiklikku, mida ma olen näinud, kogenud. Mul olid noored vanemad, ma elasin seda elu nendega kaasa, mind ei jäetud kunagi kõrvale… Suure kummarduse võin teha neile selle eest, et nad pühendasid mind oma 90ndate ellu.

Filmi olete koguni isale pühendanud.

Jah. Isa on mind elus väga palju inspireerinud, oli väga oluline inimene. Ja väga uhke minu üle, väga rahul, et ma tegelen sellega, millega tegelen.

Rohkem kui «Tulnukat» tuletab teie film tegelikult meelde hoopis üht teist filmi, Urmas E. Liivi dokumentaali «Staarmaakas» – seal tunneb maapoiss igatsust teistsuguse elu järele, aga ei suuda end kuidagi vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest lahti kiskuda. Ja lätlastel on ka üks selline, «Kolka cool», mida meie teleski on näidatud. Kõiki seob see, et nende tegevus leiab aset ühe olulise n-ö subkultuuri sees, mis meie ümber igal pool laiutab, aga kunstilist käsitlemist oma pealtnäha tühisuses leiab harva.

Kahjuks ei ole ma kumbagi filmi näinud. Aga üks asi on keskkond, mis hoiab kinni, teine asi inimese enda mõtlemine. Kõik algab kahe kõrva vahelt. Sisemine segadus hoiab kinni.

1990ndaid, just esimest poolt, puudutas juba üks teie koolitöid, «Tupsu». Sealt paistis samuti välja, kuidas teid köidab terav kontrastsus selle aja juures.

«Tupsu» oli jah üks fragment sellest ajast. See on tõsi, et üks asi, miks see aeg mind kõnetab, on kontrastsus, üleöö võisid saada väga rikkaks, aga ka surma. Küllap on see minu jaoks midagi sellist, mis toob elutunde lähedale. Mind vist turvalisus väga ei kõneta. Mitte et ma tahaks, et kogu aeg väga ohtlik oleks, aga mingi selline… elu elamine punktist A punkti B, sünd ja surm ja selle vahepealse aja äratäitmine mugavalt ja mõnusalt eluspüsimisega, on mu meelest ajaraisk. Sellest ei õpi midagi.

Elu mõte on ikka sisemine areng ja läbi selliste kontrastide õpib päris palju. See õpetab vist ka alandlikkust elu ees, kui on suured kontrastid. Iga hetk võib kõik pöörduda, elul on oma plaan ja igaühel oma rada, mida mööda käia.

Kui juba 1990ndatest jutt, siis miks te ei kaevanud veel sügavamalt ega käsitlenud selle erilise inimtõu tekkimise ja massilise paljunemise anatoomiat kohe aastakümne alguses?

Hea mõte. Aga see oleks hoopis üks teine film. Minu eesmärk oli… mul oleks igatahes ülihea meel, kui minu suus kõlaks «oss» nii, et sel puuduks hinnangulisus, negatiivne tähendus. Ja vaataja lahkuks saalist tundega, et keegi ei ole teisest parem. Äkki juhtub koguni nii, et ootamatult leitakse oss üles ka enese seest!? Vaat see oleks juba äge. (Naerab.)

ELULOOLIST

Triin Ruumet

27-aastane filmirežissöör

Pärit Jürilt

Lõpetanud Balti filmi- ja meediakooli

Tema tudengifilmid on võitnud hulga auhindu

2012. aastal sai Anri Rulkovi nimelise preemia inimhinge varjatud poole järjekindla ja loova väljendamise eest filmides «Ülevaade psühhoanalüütilisest teraapiast», «Põhja» ja «Teiselpool vikerkaart»

On lavastanud NUKU teatris Mati Undi näitemängu «Good-bye, baby!»