/nginx/o/2016/03/23/5187941t1h54bb.jpg)
Autori loal avaldame katkendi Ilmar Taska värskest romaanist «Pobeda 1946»,
«Pobeda 1946»: loe katkendit Ilmar Taska romaanist (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Romaani sünopsis: on aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse.
/nginx/o/2016/04/06/5233957t1hc7d6.jpg)
Katkend romaanist
Mees astus koos poisiga mööda tühja kõledat koridori. Kuskilt kostis kirjutusmasina rütmilist plõginat. Nad sisenesid tuppa numbriga kaks. See oli tühi ja ilmetu. Onu pani poisi enda vastu istuma ja jättis ukse lahti.
On alles jõnglane, mõtles mees. Niisugune mälu on heaks eelduseks tšekisti töös. Kahju, et rahvavaenlaste laps. Muidu võiks tast isegi asja saada... Kuigi, me ei tea kunagi laste rikutuse astet. Ehk saavad nad selle emapiimaga. Peaks ta meie süsteemi kooli õppima saatma, temast võiks tulla hea kaader.
Poiss vaatas talle üksisilmi otsa.
Mees polnud kunagi mõelnud isaks olemisele. Kuigi niisugune poiss oleks võinud olla isegi tore. Aga ei, miks siis mitte juba oma spermast. Oma laps. Kuid ka selleks polnud aega.
Mees manas näole särava naeratuse, mis pidi väljendama entusiasmi. Ta oskas naeratada ka «südamest südamesse» või «süütult». Praegu oli vaja jälle kedagi tiivustada.
«Tead mis, poiss, üksinda on igav. Kodus, autos, puuriida otsas... isegi minu kontoris.» Ta trummeldas sõrmedega lauale. «Mul tuli üks hea mõte...»
Mees vaatas üle õla ja hüüdis: «Anna!»
Keegi ei vastanud. Jälle oli sekretär kuhugile kadunud. WC-s huuli värvimas, kõrvaltoa poistega lobisemas. Nad ei olnud gümnaasiumis korda õppinud. Ta peaks endale muretsema eakama, pikema staažiga töötaja. Kuid neid Nõukogude Eestis veel ei olnud. Kodanlikke prouasid ei saanud aga usaldada. Juurde toodi küll hulgaliselt uut kaadrit, kuid nemad ei osanud eesti keelt.
Mees vaatas poisile pika hetke tungivalt otsa ja küsis siis: «Kas sul õnnestus hoida meie saladust?»
Poisile mõjus see küsimus ootamatult. Ta pööras pilgu maha ja vaikis hetke, justkui midagi kaaludes.
Siis tõstis ta silmad uuesti mehele ja noogutas pead. «Pooleldi,» lausus ta süüdlaslikult.
Mees vaikis hetke, silmi poisilt pööramata, ja hakkas siis naerma. Tore poiss... aga jutupaunik, otsustas ta.
«Oota üks hetk,» ütles ta poisile. Ta lükkas end tooliga laua küljest lahti ja astus toast välja.
Anna oligi koridoris teise osakonna sekretäriga sosistamas. Kellelgi polnud kohusetunnet, soovi uut ühiskonda ehitada. Mees muigas ja astus vaikselt Anna selja taha. Ta lausus poolihääli: «Mul on üks poiss eeluurimistoas. Saada ta Muraste lastekodusse.»
Anna võpatas ja vaatas ehmunult mehele otsa. «Jälle üks... Lastekodus pole ju kohti.»
Mees pani käe pehmelt Anna õlale. Anna selg tõmbus pingesse.
«Leia see. Ütle, et mina saatsin, ja registreeri poiss teise nime all,» lausus mees. Kutsika kadumine ajab ka emarebase urust välja.
Ta silitas kergelt sekretäri õlga. «Ja ole emalik ning õrn...»
Sekretär punastas ja turtsatas naerma: «Ma ei oska.»
Ka naaberosakonna sekretär ajas suu prunti ja vaatas meest uurivalt.
Mees lõi rinna ette ja lausus säravsilmil: «Kuidas siis nii, tüdrukud? Tulevikuks peab valmistuma!»
Tema oskas näha tulevikku. Ta nägi vaimusilmas mõlemat tüdrukut suure kõhuga. Nende tütreid veel suuremaga. Nende lapselapsed said ükskord elada ideaalses ühiskonnas, kus kõigil oli naha peal personaalne kood, registris isikunumber; kus kõik telefonid ja aadressid olid kaardistatud. Kus mikrofonid ja kaamerad jälgisid iga nende liigutust... Ja tema võis istuda oma kontoris ja kõiki jälgida. Ta seisatas hetke kauem kui vaja ja lasi tüdrukutel end vaadelda. Ta oli teadlik oma mõjust vastassoole, eriti siis, kui ta silmadel särada lasi ja selja sirgu lõi. Siis pööras ta ümber ja astus hoogsal sammul tagasi tuppa, kus poiss teda toolil koerapoja moodi kössitõmbunult ootas.
Poisi silmis oli kiindumus, usaldus ja põnevus.
Nii palju emotsioone korraga, mõtles mees. Risti-rästi ja ometi nähtaval. Mees naeratas poisile reipalt. «Meie plaan õnnestus! Anna viib su teiste poistega mängima!»
Nüüd märkas ta poisi silmis veidi kõhedust, kuid ometi ka põnevat lootust. Seda lootust tuli kõigisse süstida. Ei saanud ta ju üksinda kõigi elusid korrapealt õnnelikuks muuta. Mees ohkas. Kõigepealt tuli likvideerida rahvavaenlased.