Mõni nädal tagasi sai The Rolling Stones maha tasuta kontserdiga Kuubas, mis oli peaaegu et esimene kord, mil n-ö lääne rockbänd saarel esines. See annab teatava voli kõnelda ka sellest, kuidas ansambel Wham! esimese lääne bändina 1985 Hiinas esinemas käis.
Andrew Ridgeleyst ja George Michaelist koosneva briti popduo Hiinasse viimise mastermind oli legendaarne mänedžer Simon Napier-Bell, kes möödunud aastal käis esinemas ka Tallinn Music Weekil ja keda mul oli au intervjueerida. Napier-Bell oli saanud haisu ninna, et Hiina valitsus tahab riigis korraldada mõne lääne bändi kontserdi, andmaks sellega signaali, et Hiinas puhuvad muutuste tuuled, riik tahab suhelda, ja et ka välisinvesteeringuid sellega siis riiki meelitada.
Enne veel kui kontsert Pekingi Rahvagümnaasiumis 15 000-pealisele publikule teoks sai, sõitis Napier-Bell terve eelnenud aasta jooksul kuus korra Hiinasse, peatus ühes üksildases hotellis, mille aknast ei paistnud vilkuvat neooni, helistas ametnikele, kuulis järjepanu kinnist tooni, kuid sai lõpuks oma järjekindluse eest tasutud – liinid hakkasid lahti minema. Napier-Bell on rääkinud, kuidas ta istus lõpuks kohtumisel praktiliselt poole Hiina valitsuskabinetiga, mille tagajärjel avanes koridor viimaks ka kultuuriministri ning härra riigijuhi Deng Xioapingi kabinettideni, kes asja lõplikult paika pidid panema.
Napier-Bell koos Wham!iga ei olnud küll ainus artist, kes Hiinas paja juurde tahtis pääseda. Huvilised olid näiteks ka seesama juba mainitud The Rolling Stones ja Queen, kes olid ju olulisemalt suuremad aktid. Napier-Bellil õnnestus luua Hiina asjapulkadele illusioon, et Wham! on toredad ja normaalsed keskklassi poisid, ja sinna juurde näitas ta Freddy Mercury pilti – vuntsidega ja kirevates riietes meesterahvast.
Kontrast töötas ja kandis vilja. Hiinas käisid inimesed sel ajal kõik ühtemoodi riides ja väike eksimus selles osas võis kaasa tuua aresti. Ka sai lääne popmuusikat, juhul kui selleks mingitpidi võimalus oli avanenud (näiteks mõni Hongkongi raadiojaam kätte saada), kuulata vaid väga salaja ja asja ilmsikstulek oleks taas kord lõppenud arestiga.
Olukorda Wham!i kontserdil Pekingis on kirjeldatud kui ootusärevat, ent ka segaduses ja paranoilist. Mõistagi ei osanud publik kontserdil tavapäraselt käituda, kuna puudus vastav kogemus, vastav käitumiskood. Kui bänd tahtis, et publik neile loole plaksu kaasa lööks, hakati hoopis aplausi andma – selline asi oli ju ka varasemast tuttav. Igale kontserdikülastajale jagati ka kassette, mille ühel poolel oli Wham!i üks tuntumaid hitte «Wake Me Up Before You Go-Go» ja teisel poolel hiinakeelne ja hiinameelsem versioon sellest.
Kontsert iseenesest, ehkki ma seal ise küll kohal polnud, aga oli möödunud kõigile asjaosalistele kenasti. Simon Napier-Belli peamine eesmärk kogu selle aastase vaeva juures ei olnud küll niivõrd Hiina sulaaeg välismaailmaga sisse juhatada ja välisinvesteeringute voogu vahendada, vaid anda sellega kõva toonus, et Wham! lendaks USA muusikaturule. Inglismaal oli ta juba suur, aga USAs polnud asi käima läinud.
Esimese lääne bändi kontsert Hiinas läks iseenesestki mõista USAs suure kella külge, ajakiri Time pühendas sellele esikaane jne. Mis muidu oleks aega võtnud mitmeid aastaid, saavutasid nad seekord peaaegu ühe hoobiga. Milline oleks selle loo moraal: eks te ise, head lugejad, nuputage!