Iga tema liigutus tuli hingest

Ülle Ulla lahkumine on lähedastele ootamatu ja valus uudis. Lähedane sõbranna, balletikooli klassikaaslane ja kolleeg Aime Leis ütleb murdunud häälel, et alles paar päeva tagasi vestles ta Ullaga telefonis ning nad leppisid kokku kohtumise, mida nüüd enam kunagi ei toimu. 

Tellijale

Ulla ja Leisi sõprus algas pärast sõda, mil Estonia teatris avati laste balletistuudio, kuhu nemadki tantsuhimuliste lastena otsustasid minna. «Seal meid saatus kokku viiski. Hiljem võeti meid Tallinna balletikooli, mille nimi oli siis Eesti riiklik koreograafiline kool. Koos me selle lõpetasime, läksime seejärel teatrisse, olime ühes garderoobis ja elasime üksteise rõõmudele-muredele kaasa, kasvasime kokku kogu klassiga,» meenutas Leis.

«See oli teine aeg. Olime vaestest peredest, isad jäänud sõtta või kadunud, elasime väga vaeselt, iga pisike asi tegi meile tohutult suurt rõõmu. Mäletan, kui Helmi Puur sai sünnipäevakingiks triibuga siidisukad, siis terve klass rõõmustas ning proovis neid jalga. Tolle aja rõõmud olid sellised. Me veetsime ka kõik suved koos pioneerilaagrites. Hiljem sai aga Piritale ja tagasi kõnnitud, et sõiduraha jäätisele kulutada. Kuni meid teatrisse võeti, alguses kõige madalamale palgale. Aga meile oli kõige tähtsam see, et saaksime laval olla ja tantsida. See oli meie suur armastus ja unistuse täitumine.»

Tagasi üles