Päikesevarjutus laskub Europaale idast

Nikolai Baturin, kirjanik.

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Tänavu augustis 80. elutähiseni jõudev Nikolai Baturin on eesti kirjanduses omaette institutsioon, nagu ka temast aasta vanem Arvo Valton ning kaks aastat nooremad Mats Traat ja Hando Runnel – kuuekümnendate põlvkonna raske kahurvägi. Nüüd üha rohkem selgunult – eesti moodsa kirjanduse klassika. Institutsionaalsus tähendab seda, et igaühel neist on oma suveräänne temaatilis-žanriline väli, mida nad valitsevad selgelt äratuntava käekirjaga. Looming, mis kehtestab end isiksusena, ei lohista lugejat enda järel, ei tee talle silma, aga ka ei alanda, vaid püüab olla eestkõneleja südamehääle registris. Kes tundelisemalt, kes mõistuslikumalt, aga igal juhul mõjusalt.

Tellijale

Baturini  «väli» on Avarilm  – kui siin laenata Baturinile aasta algul kultuurkapitali elutööpreemia määramise puhul kirjutanud Berk Vaheri, ühtlasi Baturini romaani toimetaja ütlust –, mida kirjanik loob «süvitsi ka siis, kui kirjanduse asjatundjad enam ei kuule ja vastu ei kaja». Vaheri sõnul kõnetab Baturin Lugejat suure algustähega. «Ta kannab keele muusikat oma veres kui üht katkematut armastust.» (Sirp, 22.01.2016)

Nii see on Baturini järjekordse meistriteose, «Mongolite unenäolise invasiooni...»  puhulgi, mis mitte ainult ei vääri vastukaja, mida siinkohal esitan, vaid laiemat käsitlust ajaloofilosoofilise ja mütopoeetilise kirjanduse kontekstis. Sest Baturini romaan on ise nagu üks «kajaga karp» (lk 101 jj), tindipulbrist järele jäänud tühiruumi kest, mida munk Jaalmar kogub ning millest romaani lõpus saab «viimane paopaik» – mälestus sündinud asjadest, võimalustest ja kaotustest, inimestest kõige selle keskel ning võib-olla kogu maailmast.

Tagasi üles