Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2016/04/13/5259215t1h7fe4.jpg)
Olmeline tragikomöödia on kentsakas žanrimääratlus, mis aga väga täpselt sobib Ingomar Vihmari lavastusele «Olga, Irina ja mina». Vana kogenud teatrihundi Ralf Långbacka näidendi plussiks on rollid kolmele parimais aastais naisnäitlejale, aga tõele au andes pole lavatekst just Tennessee Williamsi mõõtu kõrgdramaturgia, vaid üpris trafaretne ja kohati liigsesse melodraamasse libisev.
Kolm naist tähistavad kahekümne aasta möödumist «Kolme õe» lavastusest, kus nad mängisid Olgat, Irinat ja Mašat. Kui nostalgiline koosviibimine kogub tuure, kutsutakse kampa ka tollane südametemurdja Veršinin. Tšehhovi igatsusmotiivid ja kolme naise troostituvõitu argielu segunevad. Dramaturg Martin Algus on sokutanud teksti kohalikke vihjeid, mis rõhuvad pigem olmetasandile. Minu jaoks mõjusid lokaalsed naljakesed natuke häirivalt, ehkki nähtud etenduse publik püüdis kinni pigem need naljad kui viited Tšehhovile – eks niipidi olegi tänapäeval ootuspärane, kuigi natuke kurvaks teeb ka.