Hukutav kiindumus

Tiit Helimets balletis «Luikede järv». Foto: erik tomassen

Pjotr Tšaikovski «Luikede järv» on saanud viimase poole sajandi jooksul klassikalise balleti võrdkujuks, mida esitavad balletitrupid kogu maailmas. Nii ka San Franciscos, kus selle on lavale seadnud trupi pikaaegne kunstiline juht Helgi Tomasson, kes on järginud traditsioone ja teinud vaid väikeseid kohandusi.

Prints Siegfriedina astub seal üles Tiit Helimets. See on roll, mida Helimets enda sõnul tantsib meeleldi: ta on teinud seda kogu oma tantsijakarjääri vältel 18. eluaastast alates, sest see pakub rohkesti erinevaid tõlgendusvõimalusi. Seejuures tuleb arvestada, et tantsija pole oma rolliloomes vaba, kuna see on seotud lavastuskontseptsiooni ning partneriga.

Helimetsa prints Siegfried ei ole mingi norutaja, vaid elurõõmus nooruk, kes elab hetkes, milles viibib, tuleviku pärast muretsemata. I vaatuse alguses naudib ta oma sünnipäeva head seltskonda ja oskab ka joogist lugu pidada. Alles ema tulek ja abielukohustusele viitamine teevad Siegfriedi murelikuks: milleks vastutus, kui elu on niigi lahe, isegi kui veidi igavavõitu ja piiratud. Just ema tekitatud ärevus on see, mis Siegfriedi jahile ajab: füüsiline tegevus on üks parimaid pingemaandajaid ning küttimine ühele aadlinoorukile selleks kohaseim viis, vaatamata öö saabumisele.