Miks vaadata maale mustvalgetelt reprodelt? Sellepärast, et vahel on see kõik, mis meieni jõudnud. Kumus on 26. juunini avatud näitus kaduma läinud, hävinud või hävitatud Eesti kunstitöödest perioodist 1900–1945. Näituse kuraator Liis Pählapuu valis välja ja varustas kommentaariga mõned nendest töödest. Rohkem reprosid vt portaalist kultuur.postimees.ee.
Laikmaa isiklikus arhiivis on säilinud Ella Ilbaku kirjad, millest varasemad kuuluvad ilmselt aega vahetult pärast nende kahe tutvumist Tallinnas, kus arvatavasti valmis ka portree tantsijannana rahvusvahelist karjääri teinud Ilbakust. 1930. aastal saadetud kirjadest, milles Ilbak kirjeldab elu Pariisis, võib aimata, et Laikmaa portree asus sel ajal tema Louvre’i külje all paiknenud elukohas: «Sinu pilt, need kevadised puud me kodumaa sinikevadisel taeval on mul seina pääl. Ella Ilbaki pildil ei leia sünnist kohta ühelgi seinal – senini on ta mu suurepärases vanas nikerdud normandia kapis.» Tänaseks vaid fotona tuntud «Ella Ilbaku portree» asukoht ei ole teada.
Pariisis elades tutvus Konrad Mägi nüüdse Ukraina aladel sündinud juudi päritolu kubisti Natan Altmaniga, kellest hiljem kujunes edukas lavastuskunstnik. 1910. või 1911. aastal maalitud portree tõi Mägi Eestisse tagasi tulles kaasa ning see asus hiljem Mägi hea tuttava bibliofiili ning kunstikollektsionääri Julius Genssi kogus. Rudolf Parise 1932. aasta kirjeldus maalist rõhutab selle erilisi värvivastandusi, milles tausta lillakaspunased toonid on roheliste pintslitõmmetega eraldatud kollasest kroomtoonist, kreemkollane särgitoon aga on kontrastis violetse kaelasidemega. Enne Teist maailmasõda Gensside perekonnale kuulunud Natan Altmani portree saatus on jäänud aastakümneteks teadmata.
Kui Greenbergi 1930. aastate alguse tööd jõudsid suures osas ostudena muusemidesse, siis tema loomingu kõrgajast, milleks peetakse perioodi kuni sõja-aastateni, 1940. alguseni, on palju teoseid hävinud või kaduma läinud. 1940. aasta tähtsaimate tööde hulgas nimetab A. Vaga oma ülevaatlikus artiklis töid «Trööstija», «Protsessioon», «Modell» jt. Sõja järel oli Greenberg teinud ettevalmistusi, et anda oma ateljeesse kogunenud teosed muuseumile üle. Pärast tema surma 1951. aastal ei lubatud kedagi tema endisesse ateljeesse, hiljem jäid seal olnud teosed juhuse hooleks, sattudes nii komisjonipoodidesse kui õnne kombel ka muuseumide kogudesse.
Aleksander Uuritsa loomingust on pikkade välismaal töötamise perioodide ja tema väga lühikeseks jäänud eluaja tõttu säilinud ja kättesaadavad vaid üksikud teosed. 1912. aasta sügisel sõitis Uurits paremate töövõimaluste otsimiseks tagasi õpinguteaegsesse Peterburi, kuid tuli sealt juba aasta pärast halva tervisega ja rusutuna tagasi. Kuigi koduski ei toonud järgnev aasta töövõimaluste osas erilist positiivset muutust, on sellest ajast siiski reprona säilinud pilt pastellmaalist «Haaremis», mis mõjub ka mustvalgena terviklikult läbitunnetatud, eriliselt rafineeritud ja dekadentsi hõnguga teosena. Töö praegune asukoht ei ole teada.
Ado Vabbe. Itaalia
Peaaegu kõik Vabbe 1920. aastate alguses maalitud suureformaadilised tempera- ja õlitehnikas tööd on hävinud või jäänud kadunuks. Vabbe «Itaaliast» (õli, lõuend), mida võib pidada eesti kunstiajaloos üheks kirkamaid kiiduavaldusi pälvinud teoseks, ei ole säilinud ühtki fotot, mis võiks anda ettekujutuse teose tervikust. 1919. aasta suurelt ülevaatenäituselt ostis töö «Odamehe» kirjastuse omanik Carl Sarap. 1927. aastal Sarapi äri pankrotistus ja temale kuulunud «Itaalia» anti hoiule üliõpilasseltsile Veljesto. Seltsi likvideerimise järel 1940. aastal sattus maal Eesti Rahva Muuseumisse, sealt mõni aasta hiljem Tartu Kunstimuuseumisse. Kartes Saksa võimude konfiskeerimisaktsioone, tagastas Tartu Kunstimuuseumi direktor Voldemar Erm töö endistele omanikele. Seejärel on jäljed maali saatusest kadunud.
«Daam boaga» oli eksponeeritud Pallase VIII näitusel 1925. aastal. Töö väljakutsuvas erootilisuses on nähtud teadlikku šokeerimissoovi. G.E.L. (E. Luiga) kirjutas näituse järel ajakirjas Agu peamiselt Vabbe tööst «inspireerituna» pahase artikli, rõhutades, et sellised erootiliselt ebameeldiva inetu naise kujutused ei saa kuuluda kunsti objektide hulka. Haridusministeeriumi ostukomisjon oli töö koos Viiralti «Susannaga» näituselt välja valinud, kuid konservatiivse moraalikriitika survel ei ostetud neid teoseid kunstimuuseumile. Märgiline «Daam boaga», mis paljastas leidlikult «avaliku arvamuse» madala valuläve, on kaduma läinud.
Vardi algusaastate loomingus on palju varju ja tundmatuks jäänud teoseid, mis annavad vihjeid tema jõulisele kohalolekule ajastu ekspressiivsetes ja kriitilis-grotesksetes kunstivalikutes. Säilinud fotode põhjal mõjuvad meeldejäävalt tema rõhutatud naturalismis grotesksed naisaktid, noor pruuniks põlenud näo, käe- ja jalalabadega maanaine, ning iga kortsu ja kehavolti rõhutav maal vanast naisest. 1923. aasta Saksamaa-reisi mälestustes on Vardi rõhutanud just Otto Dixilt nähtud tööde mõju.
Pärast jõudmist Pariisi 1923. aastal, eesmärgiga jätkata oma kunstiõpinguid sealsetes eraakadeemiates, esines Blumenfeldt oma töödega juba järgmise aasta veebruaris avatud Sõltumatute Salongi näitusel. 1925. aastal eksponeeris Blumenfeldt Sõltumatute Salongi näitusel kolme õlimaali: «Montmartre öösel» (1924–1925) ja kahte kataloogi järgi müügis olnud tööd, «Genfi järvel» (1924) ja «Püha Peetri kirik Genfis» (1924–1925). Eestis pole neid maale näitustel teadaolevalt eksponeeritud. Blumenfeldti kolme kadunud töö kirjeldused prantsuse kunstikriitikute Salongi näitust käsitlevates ajakirjaartiklites on ainukesed unikaalsed pidepunktid nende teoste olemuse mõistmisel. R. Prades 1925. aastal ajakirjas La Revue Moderne: «Eesti maalikunstniku Edmond Arnold Blumenfeldti kompositsioonid, täpsemalt «konstruktsioonid», on arusaadavad üksnes nende jaoks, kes tunnevad kunstniku kasutatud väga omapärase süsteemi võtit.»
1941. aasta augustis sai Eesti Kunstimuuseum nimekirja 75 teosest, mille Kunstidevalitsus oli määranud evakueerimiseks Peterburi. Peale baltisakslaste olid nimekirja määratud teoste autorid selleaegsed tuntuimad kunstnikud Adamson-Eric, Peet Aren, Johannes Greenberg, Karl Pärsimägi, Roman Nyman, August Jansen, Andrus Johani, aga ka vanemast põlvkonnast Johann Köler, Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Nikolai Triik jt. Laevaga Eestirand, mille lasti hulgas läksid muuseumi tööd teele, on seotud salapärasemaid kadumislugusid Eesti kunstiajaloos. Tallinna piiravatelt Saksa lennukitelt tabamused saanud laev läks Prangli lähedal karile, kuid ei vajunud põhja. Mis sai laevale jäänud Kunstimuuseumi teostest, on jäänud lahendamata saladuseks.
1938. aastal valmis Haameril ilmselt suures formaadis «Kammeljapüüdjad», kaks võrke merest tõmbavat kalurit paadis, mida tema loomingu uurija Reeli Kõiv on pidanud Haameri üheks ekspressiivsemaks ja oma lihtsuses veenvamaks varaseks maaliks. 1930. aastate lõpus, kui Haamer osales mitmel eesti kunsti välisnäitusel, ostis 1938. aasta näituselt Roomas «Kammeljapüüdjad» Itaalia haridusministeerium. Töö praegune asukoht ei ole teada.
Kõik Triigi esimesel, 1907. aasta Norra suvel loodud maastikumaalid on jäänud kadunuks. Üheks Norrasse jõudmise põhjuseks võib pidada Pariisis veedetud ajal Triigis ilmselt tekkinud huvi Norra kunstnike värvinägemise raskepärase dekoratiivsuse vastu, milles ta tajus enda loomusega ehk suuremat ühisosa. Esimese suve maastike olemuse üle saab otsustada vaid Alfred Vaga kirjelduste ja mõningate säilinud mustvalgete reproduktsioonide põhjal. A. Vaga, 1924: «Van Gogh ja Munch näivad üldse olnud olevat Triikile suuremateks eeskujudeks neil aastail, sest samuti kui portreed, kõnelevad meile nende meistrite mõjust ka tema maastikud, milles esinevad peaasjalikult koloristlikud otsimised. Kuid mitte looduse möödaminevad meeleolud, mitte impressionistlikud värvi- ja valgusmuljed pole neis huvitanud kunstnikku, vaid looduse hingestatus, võimas kosmiline tunne, – see, mis looduses muutmatut ja igavest.»