Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/14/5261651t1hf34e.jpg)
Camilla Läckberg on Rootsis, mis krimikirjanduse staaridest teadagi kubiseb, vaieldamatu superstaar. Pole ka ime, sest ta oskab pookida täiuslike tehniliste oskustega üles ehitet tapaloo külge toimivas koguses naistekat, sotsiaalset südamevalu ja seebiooperit. Ehk kõike seda, mis kindlustab oluliselt laiema lugejaskonna kui kitsalt žanri piires püsiv maskuliinne detektiivlugu või psühholoogitsev kõvakskeedetud tumejutt. Ka viimastest pole ju puudus, ent Läckberg sobib pea kõigile.
Seebiooper on „Murelinnu“ puhul eriti kohane võrdlus. Raamatu algul kallatakse lugeja ette terve armee tüüpe ja tüübikesi, kelle meelespidamine niigi lootusetu tundub ja siis veeretatakse kõigele krooniks kohale bussitäis segapäiseid selle, kes kaamerate ees tõsielusarja üles võtma hakkavad. Parimate traditsioonide kohaselt lähevad sündmused pöördesse unises Rootsi väikelinnas, mille unisusest jäävad õige pea järele verisevõitu räbalad.
Kui esimesest ehmatusest üle saadud, hakkavad tegelased välja joonistuma ning õige pea kujuneb värvikas ja mitmekesine karakteeria – kes noist sümpaatsem, kes vastikum, kellele ehk pisut paksu pintsliga värvikihti jagatud, see sõltub suuresti lugejast. Kui näiteks Paula Hawkinsi „Tüdruk rongis“ mängiski (loodetavasti teadlikult) sellele efektile, et osaliste sisehääled olid äravahetamiseni sarnased, siis Läckberg igatahes oma tegelaskujusid loo kulgemisele ohvriks ei too. Kiiret tal ei ole, ent venitama-jokutama ei jää ta ka kunagi. Pole just päris näkku-makku stiilis raamat, pigem kindla käega kirja pandud ja hästiplaneeritud sündmuskäiguga kulgemine õnneks küllalt üllatusliku lahenduse suunas. Ja tagaplaanil on tiksumas veel üks teine ja esmapilgul seondumatu lugu.
On magus tunne, et pärast „Murelinnu>“ manustamist tahaks saada tõhusa annuse macholikumat krimivikku. Õige joon läheks näiteks Jo Nesbø loomingu juurde, sobiks ju ükskõik missugune Harry Hole lugu – olgu siinkohal soovitet „Prussakad“ ja „Politsei“.