Konjakitooli looja: Kopeerimine on labane vargus

Aarnio ja tema esimene palltool

FOTO: Kirke Ert

Disainimuuseumis Helsingis avati legendaarse Soome disaineri, elava legendi ja soomlaste rahvusliku uhkuse Eero Aarnio retrospektiiv. Kuigi soome disaini superkangelase karjäär on kestnud üle 60 aasta, on see tema loomingu esimene ulatuslik ülevaatenäitus. 

Suurejoonelise näituse avamise puhul kutsus Eero Aarnio ajakirjanikud üle kogu maailma endale koju külla. Soome disainilegend võtab külalisi vastu laialt naerdes ning segamini soome ja inglise keeles rääkides. Ta on sõbralik ja soe, kõva selge häälega mees. Tunneb eraldi iga külalise vastu huvi ja kuuldes, et üks ajakirjanikest on Eestist, hakkab mürinal naerma ja teatab: «Aga see on ju sisuliselt sama, mis Soomest!»

Disainimuuseumi fassaad Helsingis, foto:

FOTO: Sergio Urbina

Aarnio elab koos abikaasa Pirkkoga paarkümmend kilomeetrit Helsinigist asuvas Veikkolas nende seitsmeteistkümnendas ühises kodus, iseenda disainitud majas maalilise järve kaldal. See on tema suure unistuse täitumine – elada veekogu lähedal. Aarnio räägib, et järves on väga puhas vesi ja palju kalu, möödunud suvel olla haug tema lapselast varbast hammustanud. Siin on palju valgust ja sisustuses domineerivad tema enda loodud esemed. Päikeselises esikus on aukohal legendaarne palltool, kuhu kõik võivad istuda ja endast fotosid teha lasta.

Eero Aarnio kodu Veikkolas, foto:

FOTO: Kirke Ert

Aarnio on väga hea võõrustaja, kes võtab aukartust tundvate külaliste pinged maha hüüdega: «Tahate, ma räägin teile palltooli sündimise lugu?» Muidugi me tahame. Seda lugu on ta rääkinud ilmselt tuhandeid kordi, aga nõustub seda soovijaile ikka ja jälle uuesti kordama.

Kõik sai alguse vaesusest. «1960. aastate alguses olin just alustanud vabakutselisena ning mul ei olnud raha, et meie uude koju mööblit osta. Seega pidin midagi ise välja mõtlema. Lõpptulemus pidi mahutama neljaliikmelise perekonna,» jutustab Aarnio. Andekal kunstnikul tekkis idee valmistada kerakujuline tool. Aarnio näitab abikaasa Pirkko abiga, mismoodi mõõdud paika said. «Ma «istusin» seinale visandatud ringjoone sees ja lasin proual kehakuju järgi sobiva ringi seinale visandada,»  meenutab Aarnio. Seejärel valmis vorm, mis kaeti klaaskiuga, mis on seni plastmassi kõrval tema lemmikmaterjal. Kera on seest polsterdatud ja maailmaga ühenduse pidamiseks on sinna ehitatud ka telefon.

Õnneliku juhuse tõttu sattusid prototüüpi nägema hoopis muul põhjusel Aarnio juurde tulnud Asko noored tootejuhid, kes vaimustusid. Järgmised paar aastat kulusid mudeli täiustamisele. Palltooli esitleti 1966. aastal Kölni messil ja sellest kujunes sensatsioon. Palltoolist sai kultusobjekt, mis jõudis paljude ajakirjade kaantele, neis esitletud koduinterjööridesse ja seda võib näha mitmes linateoses, muuhulgas sci-fi-filmides. Aarniost sai hoobilt maailma disaini suurkuju.

Disainiajaloolane Kai Lobjakas ütleb, et tolleks ajaks oli soome disain tänu mitmele edukale esinemisele legendaarsetel Milano triennaalidel juba nimekas ja nähtusena kujunes välja Skandinaavia disain, milles domineerinud märksõnad kehtivad paljus praegugi: naturaalsed materjalid, looduslähedus, lihtsus, vastupidavus. «Kaks viimast kehtivad kindlasti ka Aarnio loomingu puhul, kuid tema astus olemasolevast legendist välja või isegi mööda, luues midagi hoopis teistsugust. Tema looming esindas juba uut aega, lisades legendile soome disainist järgmise kihi. Tuntuim Aarnio loodud mööbel on enamasti plastikust ja kõneleb peamiselt moodsas popilikus 1960. aastate ja tuleviku keeles,» lisab Lobjakas.

Järgnevatel aastatel lisandusid palltoolile «Pastill» («Pastilli», 1967) ja «Mull» («Kupla», 1968).

Lobjakas ütleb, et nimetatud kolme tootega on Aarnio kindlalt rahvusvahelises disainiloos oma kaasmaalase Alvar Aalto kõrval üks tuntumaid 20. sajandi disainereid.

Eero Aarnio poseerib oma reklaamseina taustal, foto:

FOTO: Kirke Ert

Aarnio karjääri alguses, 1960. aastatel valitsenud tulevikuoptimism ja uued tööstuslikud materjalid tekitasid võimalusi laiendada arusaamu, milline disain ja mööbel laiemalt olla võiksid. Uued materjalid, teiste seas tema lemmik – plastmass – esitasid raskeid väljakutseid, aga ta julges need vastu võtta ja katsetama hakata, samal ajal oskuslikult uute materjalide omadusi ära kasutades.

Aarnio on üks oma aja jäljendatumaid loojaid. Nõukogude Liidus võis Aarnio loomingust aimu saada ettevõtte Kooperaator kaudu, kus 1974. aastast toodeti mitme aastakümne vältel toolimudeli «VSOP» («Konjakkilasi», 1966) derivaati P-30, rahvasuus tuntud ka kui «karikatool» või «konjakitool», mis töötati välja pildimaterjali põhjal ja mille karkasse toodeti tollases Orto keemiavabrikus. Sellega sisustati arvukalt omaaegseid avalikke ruume ja esindusinterjööre.

15 aastat tagasi kureeris praegune Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor, disainiajaloolane Lobjakas kolleegi Karin Paulusega oma esimest näitust «Asjad minu elus», mis toetus isiklikule argikogemusele, kaasatud olid ka Kooperaatori toolid.

«Mulle helistati ning anti teada külalistest, kelleks osutusid Eero ja Pirkko Aarnio. Disainer oli tulnud sõprade soovitusel tutvuma näitusega, kus ka tema loomingu koopiad eksponeeritud. Et see tootmine nii massiivne oli, sellest ta teadlik ei olnud. Viisime ta Nõukogude Eestis toimunud tootmise taustaga kurssi. Aga see oli väga meeldiv ja austav kohtumine,»  meenutab Lobjakas.

Aarniole esitatakse küsimusi jäljendamise kohta ka tema kodus. Endiselt on ta seda meelt, et see on puhas labane varastamine. Aga on sellest huumoriga üle, öeldes, et ka see tuleb välja teenida, ja pragmaatilise lahendusena on ühel tema kodulehel väljas võimalike koopiate tuvastamise juhised.

Eero Aarniost räägitakse kui suurimast rahvusvahelisest tegijast, Eero Aarnio üle tuntakse uhkust, ta on meie põhjanaabritele kaugelt rohkem kui maailmakuulsa palltooli looja. Ta ON populaarne. Kui Soomes on Aarnio tuntud kindlasti inimesena, siis mujal, laiemalt, käivad tema loodud esemed temast endast kindlasti eespool.

Vahepeal pakub Aarnio oma kodus külalistele mustikamahla ja viib nad maja ees laiuva järve äärde, kus aukohal suitsusaun. Ta näitab lahkelt ka oma ateljeed, mis on osa mõni aasta tagasi valminud 54-ruutmeetrisest juurdeehitisest vaatega järvele. Siin sünnib maagia. Aarnio on alati eelistanud töötada kodus ja teha seda üksi. Ta ise ütleb, et ei ole meeskonnatöö mees. Kunagi kaalus ta kontori soetamist Helsingisse, kuid mõte, et saab siis perega koos olla vaid õhtuti paar tundi, ei meeldinud talle. «Pere on minu jaoks kõige olulisem. Absoluutselt kõik saab alguse kodust. Ma ei tahtnud töötada nii, et saan kodus perega koos olla ainult õhtusöögilauas. Seega jäi kontorimõte ära. Me oleme praeguseks Pirkkoga abielus olnud 60 aastat. Ta on minu esimene kriitik ja abiline,» räägib Aarnio. Aarniodel on kaks tütart, Marja-Leena ja Rea.

Aarnio mainib, et talle meeldib kord ja see, kui igal asjal on oma koht, sest see teeb elu ja loomise lihtsamaks. Seepeale räägib ta lõbusa loo, kuidas ülevaatenäituse kuraator käis nende kodus vajalikke fotosid otsimas. «Sahtlites tuhnides selgus, et Pirkko oli kõikidele kastidele eeskujulikult peale kirjutanud «Viimased fotod». Mis mul muud üle jäi, lubasin oma tütrele korralikku töötasu, kui ta on nõus selle fotoarhiivi kuidagigi korda saama,» naerab Aarnio.

«Tulge, ma näitan teile oma reklaamseina!» hüüatab ta ning mängleva kergusega on meie ees sein, millele kleebitud väike osa peaagu 60 aasta jooksul üle kogu maailma ilmunud ajakirjade esikaantest. Aarnio muheleb ja poseerib. Seejärel soovitab külalistel kordki elus heas toolis istuda ning suunab üht oma loodut proovima. Tõsi, on mugav ja eriline küll.

Disainimuuseumis Helsingis avatud näitusel on eksponeeritud Aarnio loodud mööbliesemed, valgustid, väiketooted ja unikaalsed esemed alates 1950. aastatest. Laiahaardelise näituse eesmärk on süvendada ja laiendada arusaamu Aarnio loomingust ning juhtida tähelepanu detailidele. Näitusel on viis alajaotust: «Artefaktid», «Meel», «Aeg», «Protsess» ja «Tootmine». Teemade abil jälgitakse disaineri keskseid esemeid ja piilutakse nende taustal tootmisprotsessi. Materjali on kogutud nii Aarnio töölaualt kui ka tehaste tooteliinidelt.

Näitus «Eero Aarnio» Disainimuuseumis Helsingis, foto:

FOTO: Paavo Lehtonen

Näitusel esitletakse ka Eero Aarnio mängulisusest inspireeritud uudset mobiilset lähenemist. Nimelt on osa näitusel eksponeeritud esemeid robotalustel, mis liiguvad ja reageerivad külastajate liigutustele.

Näituse raames valmis ka mahukas disaineri elu ja loomingut käsitlev teos «Eero Aarnio – värin ja ilon muotoilija», mis on ilmunud nii soome kui inglise keeles.

Eero Aarnio loomingu ülevaatenäitus ei tähenda aga sugugi seda, et disainer läheks pensionile. Sugugi mitte. 83-aastane vanahärra disainib siiani firmale Alessi ning mitmele teisele Itaalia ja Hispaania firmale. Teda paelub ikka veel kõik uus ja uudne, ta on uudishimulik ja maailmast huvituv. Ta ütleb, et hea elu alus on hea söök, hea uni ning looduses viibimine, sealt saab ta ka inspiratsiooni. Vanameister ärkab igal hommikul kell 5, kuid magama läheb alles südaöösel. Oma näituse avamisel võrdles ta disainerit tolmuimejaga – ka viimast kasutatakse kogu aeg. Praegu töötab ta lastetooli kallal. «Ma tegin uurimistööd. Midagi ei ole teha: kuna praegu on saadaval ainult erakordselt koledad lastetoolid, pean ma looma midagi ilusat,» ütleb legendaarne looja.

Eero Aarnio:
Soome tootedisainer ja sisearhitekt
Sündinud 21. juulil 1932. aastal Helsingis
Kuulsamad tööd:
«Pall» (Idee algus 1962, lõplik valmimine 1966)
«Pastill» (1967)
«Mull»  (1968)

Maailmakuulsa disaineri looming on ka tänapäeval väga hinnas, hea õnne korral on võimalik soetada näiteks palltool alghinnaga 6500 eurot. 

Näitus «Eero Aarnio» jääb avatuks 25. septembrini. Disainimuuseum asub Helsingi kesklinnas aadressil Korkeavuorenkatu 23. Täiskasvanu pilet maksab 10 eurot. 

*Ajakirjaniku sõidu eest tasusid Soome välisministeerium ja Disainimuuseum 

Tagasi üles