Kuni veel sind hoida suudan

FOTO: Mats Õun

«Kopsud» on armastuse lugu: naljakas ja valus, liigutav ja õrn. Osades Carita Vaikjärv ja Märt Avandi.

Üpris märkamatult, ilma mõõdutundetu meediakära ja vähimagi (enese)kiidukõmata on Taago Tubin kujunenud üheks tähtsamaks lavastajaks meie teatripildis. Esimese hooga võiks Tubinat pidada suisa vanamoodsaks lavastajaks, sest ta usaldab hea näitekirjaniku teksti ega arva, et rühmatööna loodud autoriteater oleks tegijate jaoks a priori isiklikum kui n-ö Johni ja Mary lood.

Vastuoksa, Tubin oskab valida saladust sisaldavaid näidendeid tänapäeva dramaturgiast ning tuua need lavale terava osaduse ja isikliku suhtega, aja valupunkte puudutades. Seega on ta läbinisti nüüdisaegne lavastaja, kes üha tundlikumalt valdab psühholoogilist režiid, isikupärases stiliseerituses, mis jällegi lähtub näidendi olemusest.

Ökoloogiline armastuslugu

Endla uuslavastus, Duncan Macmillani «Kopsud», kannab žanrimääratlust ökoloogiline armastuslugu. Eeltutvustustes on ökoloogilist aspekti ehk isegi üle võimendatud; globaalne mure maakera tuleviku pärast on mehe ja naise dialoogis küll refrääniks ja puhuti tragikoomiliseks kinnisideeks, aga näidend ja lavastus on ikkagi läbinisti isiklikud nagu armastajapaari hingetõmbed. 

Elukeskkonna haprust vahendab Liisa Soolepa minimalistlik, puhas ja mõtestatud stsenograafia. Parketiruutudega ümbritsetud liivakast, mis täidetud läbipaistvate, õhkkergete kilekottidega, võib olla nii mehe ja naise väike kodu kui meie kõigi ühine eluruum, ahenev ja lenduv, ületarbimisest ülekuhjatud. Ökonoomse säästkasutuse märgiks on ka peaaegu olematu kavaleht.

Silma jääb, et Taago Tubin on ka muusikaline kujundaja. Muusikaline kujundus koosneb vaikusest, näitlejate häälte meloodiast ning laes paaril viivul tiirleva ventilaatori hääletusest. Samuti ei kasutata ainsatki rekvisiiti. Nii, kõigest tarbetust puhastatuna, pääseb näitlejadueti mäng mõjule erilise intensiivsusega, ent kammerlikult ja nüansipeenelt.

Osalised, Märt Avandi ja Carita Vaikjärv, imbuvad veel valgesse saali külguksest, arutavad midagi poolihääli ega eristugi esmapilgul publikust. Siis langeb mehe huulilt lihtne, aga saatuslik sõna, mis käivitab sõnade, mõtete, sündmuste ahela: laps. Nii saab alguse pingestatud temporütmides tuhisev dialoog. Välkkiired meeleolude üleminekud, sekundiga vahelduvad tegevuspaigad ja sama vilkalt kulgev või ka seiskuv aeg – lavastus kestab alla kahe tunni, aga möödub otsekui ainsa hingetõmbega, mis ometi sisaldab endas terve inimelu. See eeldab näitlejatelt sisemist nõtkust, ümberlülitumiste kiirust, mis korrakski ei mõju kiirustava ega rabedana, vaid läbinisti loomulikuna.

«Kopsud» on armastuse lugu: naljakas ja valus, liigutav ja õrn. See sisaldab mehe ja naise tahet ja suutmatust teineteiseni jõuda, isekust ja iha, egoismi ja andumist, süüdistusi ja süütunnet, haavamist ja haavumist, ülemõtlemist ja usaldamist, hirmu ja lootust, valel ajal öeldud õigeid sõnu või vastupidi... Tekst on assotsiatsioonirohke oma lõpetamatuses, publik saab osa harvanähtavast absoluutsest partnerlusest, mis Vaikjärve ja Avandi koosmängus esietendusega alles algas.

Hardus ilma sentimendita

Rollid on näitlejatele olulised. Carita Vaikjärve esimene osa Pärnu Endlas sisaldab tunnetekeerist: tema tegelases on intelligentse, võib-olla ka veidi kramplikult intellektuaaliks pürgiva naise ratsionaalsed arutlused läbisegi jahmatava irratsionaalsusega, paanika valvsusega, tume pessimism päikselise särasilmsusega.

Mõtlemapanevalt kontrastsena meenub Vaikjärve mõjus Minna roll Ugala lavastuses «Ukuaru» (lavastaja Madis Kalmet, 2012): ürgnaine, kel ei tuleks pähegi kahelda, kas saada lapsi või mitte. Päris hirmutav mõelda, kui uskumatult on maailm muutunud vähem kui sajandiga: kuidas me, inimlapsed, ses muutuses terveks ja ellu suudame jääda?

Märt Avandi on lähiplaaninäitleja, tema hingeliselt intiimne, ligitulev roll puudutab oma aususega. Hingepaljastus on võrreldav Jim Tyrone’i rolliga O’Neilli «Saatuse heidikute kuus», aga veelgi vahenditum. Mehelik kohmetus, tundeelu abitus, teesklematu otsekohesus saavad õige harva nähtavaks, mitte üksnes näitemängus, ka elus. Mehe sisemonoloog, tasane, aga kompromissitu armastusavaldus magava naise juures on üks hellemaid hetki. Sellega haakub naise finaalipihtimus.

Hardus ilma odava sentimendita on näitlejadueti ja lavastuse üks tugevusi. See ei välista läbinägevat huumorit, peaaegu märkamatut kerget distantsi, tillukesi võõritusigi; aga ka väikeste möödarääkimiste, haigetsaamiste, solvumiste torkeis jääb püsima see inimlik kaitsetus, mis võimalik üksnes lähisuhetes. Meelde jääb, kuis tegelased ühtepuhku kordavad: me oleme head inimesed. Veendunult, kahtlevalt, julgustavalt, trotsivalt... Kuni saabub elujärk, mil seda endalt enam ei küsita. Vähemasti mitte kuuldavalt.

«Kopsud» on piiritu samastumisväljaga lavalugu. Me kõik ju hingame. Veel.

UUSLAVASTUS

Duncan Macmillan

«Kopsud»

Tõlkija Triinu Ojalo. Lavastaja Taago Tubin. Kunstnik Liisa Soolepp. Valguskunstnik Margus Vaigur.

Esietendus 16. aprillil Endla Küünis.

Tagasi üles