Teosed, mis väärisid kuulamist

Eesti Filharmoonia kammerkoor esitamas Märt-Matis Lille segakoorile ja elektroonikale loodud teost «Unejõgi».

FOTO: Peeter Langovits

Britid suhtuvad festivaliteemadesse suure umbusuga. Armastus, loodus, mütoloogia – kõik need suured sõnad on otsekui tagantjärele tarkus: kõigepealt hangitakse esinejad, siis leitakse ka mingi seos.

ERSO ja Estonian Voice esitamas Ülo Kriguli teost «Understandards».

FOTO: Peeter Langovits

Eesti Muusika Päevad võtsid selle ette täiesti teistmoodi, käies välja küsimuse «Roheline heli?», ja siis soovitades enamikul kuuekümnest kaasatud heliloojast eemale astuda, mõelda, mida see nende jaoks tähendab, ning tulla lagedale algupärast vaatenurka esitava teosega. Juba roheluse kontseptsioon ise on palju tähenduslikum väikesele rahvale, kes on nii tihedalt loodusega seotud ja tavapärasest palju põhjalikumalt mõelnud, kuidas seda alal hoida.

Selle tegi äärmiselt ilmekalt selgeks viiuldaja Halla Steinunn Stefánsdóttir juba esimesel kontserdil, millel ma viibisin. Nime järgi võib mõista, et tegu on muusikuga veel väiksema ja veel tihedamalt loodusega seotud rahva seast, nimelt Islandilt, ning köitva esinemisega oma ansambli Nordic Affect mängitud lugude vahel suutis ta pakkuda särava verbaalse vastuse küsimusele «Roheline heli?».

Sama selge oli see, et festivali võinuks kanda ka mõni muu teema, kui praegune ei oleks nii loomulikult välja kasvanud, kui pidada silmas naiste väga suurt ülekaalu esinejate seas: antud juhul viis naist ansamblis, eestlasest sopran ja veel neli naisheliloojat, kelle loomingut nad esitasid. Järgnevatel kontsertidel jäi naiste ja meeste vahekord ehk ligikaudu kahe ja ühe kolmandiku peale, aga see oli igatahes värskendav, eriti kui tulla maalt, kus selliseid asju alatasa sildistatakse. Siin aga oli see igati spontaanne tulemus, võib-olla ka seepärast, et kumbki suhteliselt noore iseseisva olemisega rahvas pole pidanud aina endast eemale tõukama sajandeid kestnud patriarhaalse domineerimise taaka.

Siiski jäi püsima põhiküsimus: kas teosed väärisid ka kuulamist? Nordic Affecti hoolikalt tasakaalu sätitud programmi puhul, mida esitati rahvast tulvil ja (esinejate sõnul) väga tõsisele publikule Kanuti Gildi saalis, täiesti kindlasti: siin oligi tegemist igati loomupärase evolutsiooniga, protsessiga, millega muusika ainulaadselt hästi suudab haakuda.

Eesti heliloojad Mirjam Tally ja Helena Tulve, festivali juhtivad kujud, kaldusid rohkem vapustavate heliefektide poole, mis tähendas, et keelpillid kõlasid kõike muud kui meloodiliselt: alla ja üles tormavad glissando’d otsekui juhatasid sisse edasistesse teostesse.

Islandlaste panus oli maalähedasem, tonaalselt ja arenguliselt ühtlasem, eriti ilmekalt Úlfur Hanssoni teoses «þýð»

Selle juures innustas Halla publikut kaasa lööma, jagades meid kolme rühma, kes igaüks pidi hoidma üht nooti muudkui põrisemas, samal ajal kui keelpillitrio paiskas meie peale mitmesuguseid helisid ja väljaasteid: see oli igati uudne kuulamiskogemus, kui su enda hoitud noot mattus helidesse, mida võis kuulda lavalt.

Sõna «þýð» viitab teatavat laadi kenale Islandi ilmale. Looduselemente kohtas ka järgmisel õhtul rahvusraamatukogu konverentsisaalis Anatol Sügise kujul, kes on üks kahest Eesti esimese elektrioreli varioola leiutajast. Ma usun, et Sügis on paljudele eestlastele tuntud nii silmapaistva teadlase kui ka holistliku mõtteviisi ja veganliku elulaadi algatajana. Paraku ei saanud ma aru eesti keelest, kui ta vestles Margo Kõlari, õhtut juhatanud teadlasliku olemisega elektronmuusika professoriga, kuid juba vestluse kõla järgi võis mõista tema soojust ja huumorimeelt (ma kõnelesin temaga lühidalt inglise keeles, kui mõned meist suundusid hiljem lavale seda erakordset instrumenti lähemalt uurima).

Kristjan Randalu ja Varioola, foto Mari Arnover.

FOTO: Mari Arnover

Varioola, mis oli pärast oma valmimist 1959. aastal saabunud kõrgaega nüüdseks juba aastaid rahvusraamatukogus igavlenud, tärkas taas hiilgavale elule Sügise abiga ja kahe jõulise muusiku üllatavalt tundeküllase mänguga: Kristjan Randalu, keda väljaspool Eestit tuntakse hästi hingeminevate džässiimprovisatsioonidega klaveril, ja Marianna Liik, kelle uhiuus teos «ReCycling» tõigi nad mõlemad demonstreerima varioola sümfoonilisi võimalusi. Küllap see polekski saanud muljet avaldamata kõlada, mille eest tuleb tänu avaldada Tammo Sumera võrratule helirežiile.

Tammo oli sügavalt liigutatud, kui Eesti Riiklik Sümfooniaorkester võttis järgmisel õhtul esitada tema kadunud isa, suure helilooja Lepo Sumera «Sümfoonia nr 6» – isa oli surnud kõigest kaks nädalat pärast seda, kui oli tähistanud selle teosega 2000. aastal oma viiekümnendat sünnipäeva. Ka mina oli äärmiselt liigutatud.

Sihiks seatud keskendumine ainult mõnele intervallile võinuks ennustada midagi kuiva ja igavat, kuid see otsekohene ja tundeline teos on orgaaniliselt sümfooniline juba esimeses osas, milles on palju pause ning radikaalseid helipildi ja -laadi muutusi, teine osa aga kujutab endast võimsat aeglase tempo üleskruvimist vapustavalt intensiivsete keelpillide saatel. Tõeline meistriteos, eriti selles esituses, mida juhatas suurepäraselt Anu Tali.

Tali on dirigent, keda ma igatsen palju rohkem näha ja kes suudab kire täpsusega tasakaalustada. Tema orkester esines suurepäraselt, tuues meie ette veel lausa kolm esiettekannet. Esimeses pooles saime kogeda nõndanimetatud kahaneva tulu seadust, mis juhtub siis, kui liiga palju head korraga ette asetatakse – alates Maria Kõrvitsa looduslike helimaastike perfektsete proportsioonide «langemisest ülespoole, taeva kaarjasse kaussi», Mari Vihmandi «Floreo» sümfooniaorkestri kõigi ressursside tarbetu kasutamise ja Mirjam Tally «Erosiooni» ringiratast käimiseni, milles Leho Karini võimendatud tšello tahtis kõike muud kui kaasa laulda. Rohkem võib oodata Liisa Hirschilt, kui otsustada selle põhjal, mida pakkus tema «Ascending...Descending». See pälvis uue heliloomingu auhinna Au-tasu, mille oli välja pannud – seda tasub siin ära mainida, sest ärimaailm astub nii harva nüüdisaegse muusika taha – LHV pank.

ERSO ja Estonian Voice esitamas Ülo Kriguli teost «Understandards», foto:

FOTO: Peeter Langovits

Õhtu «must hobune» oli korraga meelt lahutav ja tänuväärselt mitmekesine Ülo Kriguli «Understandards», standardsete džässilugude elav esitus kollektiivilt Estonian Voices, millesse üllataval moel sekkus ka orkester. See oli asi, mis minu meelest oleks võinud kõlada pikemalt, ning pakkus suurepärast kontrasti Sumera võimsale sümfoonilisele kõrgpunktile.

Kõik see oleks ehk võinudki olla festivali lõppu tähistav finaal.

Kuid oli vahest sobivamgi, et me lõpetasime selle hoopis sügavale alateadvusse ronivate loodushelidega Märt-Matis Lille segakoorile ja elektroonikale loodud teoses «Unejõgi». Saami joiulauljat kehastav bassisoolo viskas välja konksu, mille ümber mähkis meid tontlikult sõnatu Eesti Filharmoonia kammerkoor. Küllap ongi parem, kui sõnu palju pole: Mahleri laulude valik pluss eriskummaline 5. sümfoonia Adagio kohandamine Eichendorffi «Im Abendroti» sõnadele Clytus Gottwaldi käe läbi ei suutnud kuidagi meelde sööbivalt teksti võtmesõnu esitada. Kaks tuttavat Arvo Pärdi koorilaulu – kuidas küll saaks temata festivalil läbi? – kõlasid kenasti. Kuid tõelist naudingut pakkus rohelusega kaunistatud ja torudele paigutatud valgustusega katelde saali ruum ja ülimalt hea akustika. Kõik festivalid peavad esitlema oma tausta ning ma sain osa vaid vähesest, mida Tallinnal selles mõttes pakkuda on. Nii linn kui ka festival ise on mulle veel imed, mida ma olen alles põgusalt aduma hakanud. Niisiis «teekond hämarusse», mis on järgmise aasta Eesti Muusika Päevade intrigeeriv teema.

EESTI MUUSIKA PÄEVAD

7.–16. aprillini toimunud Eesti heliloojate uudisloomingut tutvustav festival, kus toimus üle 30 esiettekande.

Festivali teemaks oli «Roheline heli», kunstilised juhid heliloojad Helena Tulve ja Timo Steiner.

David Nice on kirjutanud regulaarselt muusikakriitikat väljaannetele nagu The Guardian ja Sunday Correspondent, ka on ta regulaarne hääl BBC Radio 3s. Tema sulest on ilmunud lühiuurimusi Edward Elgarist, Richard Straussist, Stravinskist, Tšaikovskist jne. Ka on ta Yale University Pressi märgi all ilmavalgust näinud Sergei Prokofjevi biograafia autor.

* Tõlkinud Marek Laane

Tagasi üles