Sotsialistlik britpop otse pangahoones

Briti rockbänd Manic Street Preachers Nordea kontserdimajas Foto: Rasmus Kooskora

Esmaspäeval anti N-panga kontserdimajas maitsta kommunistlikku britpop'i, kus Walesi post-punk-indie-pop-ansambel Manic Street Preachers alustas oma 20 aastat tagasi ilmunud tippalbumi «Everything Must Go» pühitsustuuri.

Kohe algatuseks võib öelda, et kontsert oli vaatamata kõigele ilus ja südanthellitav. Oma vasakpoolsete vaadete poolest tuntud MSP mängis laivis ette kogu nimetatud albumi ning otsa veel valiku oma paremikust. Rahvas lõi lusti. Mis puutub aga sellesse N-panga pleissi ise, siis sellele võib küll kohe tule otsa panna, see ei kannata nagu mingisugust kriitikat.

Miks nii radikaalselt, küsib kohkunud lugeja. Aga sellepärast, et seda saali ei ole mitte kellelegi vaja. Eesti rahval oleks vaja korralikku rokiurgast, kus ennast välja elada, et vähem teineteise kõri kallal närida, aga mitte sellist ontlikku muusikalisaali. Seda väljendasid nii verbaalselt kui kehaliselt paljud kohaletulnud. Kes saidki paraku õige hoo sisse alles siis, kui bänd oli juba lõpetanud.

Üks asi on see eestlase temperament muidugi, see kohe ei võta tuld, mis parata, ei ole meil see põli kerge olnud, kole pikalt on tulnud mokk maas hoida, aga jällegi, kui ta peab kogu aeg elama sellistes majades, nagu ta elab, ja käima sellistes kontserdisaalides, ega siis seda paranemislootust ka kusagilt ei terenda.

Õnneks olid jäetud vähemalt seisukohad lava ette, näiteks Patti Smithi ajal olid ainult istekohad, kus klapptoolide nagina saatel lihtsalt jõllitati bändi. Uskuge mind, see ei meeldi mitte ühelegi normaalse verevarustusega muusikule. Rokkar pakub oma ihu ja ta tahab vastu saada ihu. Ihu ihu vastu. Rock-kontsert ei ole muusikal, kus klapptoolides onaneerida. Rock-kontsert on missa, veel paremal juhul dionüüsiline orgia, rännak, kus vabastada ennast argipäeva kõntsast ja pingetest.

Tegelikult läks juba alguses kõik valesti. Igal pool vilkus kuri tekst, et hilinejaid sisse ei lasta, mis tegelikult kehtib vist ainult etenduste puhul, aga seda täpsustust ei olnud lisatud. Nördinud inimesed olid ummisjalu otse kontoritest kohale jooksnud, söömata-joomata. Ja kui võtnud puhvetist joogi, siis ei lubatud sellega saali. Kusjuures MSP ajaks olid kõik joogid puhvetist otsas. Kell 21.00.  Kujutate nüüd ette rock-kontserti!

Ja siis läks lahti. Huvitav bänd see MSP, mõtlesin. 80ndatel laulsid nad ülistuslaule kommunismile (ja andsid kontserdi Kuubal ning kohtusid Fidel Castroga) ja nüüd, 30 aastat hiljem tarbime me seda kui luksuskaupa. (Pilet oli poole kallim kui Kopenhaagenis, aga selle eest oli siin piisavalt ruumi, et end iga kell esiritta trügida. Hõredus on luksus, mille eest tuleb rõõmuga maksta!).

Ja vastolu vasakpoolse mõtteviisi ja kalli piletihinna vahel ei maksa samuti otsida. Turumajanduses on ka kommunistlik ideoloogia ära kaubastatav. Antud juhul ongi tegemist nn nišitootega nõudlikumale maitsele, ja nišitooted, nagu me teame, ongi need eriti soolase hinnaga.  

Vahetult enne MSP laivi kuuldus kõrvu kõhklusi stiilis, et kas ikka «Ocean’s Spray» ja/või «Motorcycle Emptiness» tuleb täna ära jne. Tulid mõlemad. Ma ise lootsin kuulda hitti «Your Love Is Not Enough». Tuli seegi. Mulle meeldib see lugu, aga veel rohkem tahtsin ma näha, kas seks puhuks kargab välja Nina Persson (The Cardigans), kellega see lugu koos kuulsaks lauldi, kuid James Dean Bradfield laulis üksi kõik ära, ja hästi laulis. Üldse, ta laulab kuradi hästi, see on kindlasti MSP põhitrump lisaks heale songwriting’ule.

Kontserdi võttis kokku «When You Tolerate This Then Your Children Will Be Next». Kuulsin daami rohelises kostvat garderoobis, et tema on alati arvanud, et see lugu räägib narkootikumidest, aga tuleb välja, et tegelikult räägib hoopis püssidest.  

Kui üldse MSP loomingu kallal nokkida, siis just sellepärast, et palju räägitakse mingist elu mõttetusest kapitalismi tingimustes, püssidest ja õudustest, aga narkootikumidest ja seksist nagu ei räägita üldse. Aga noori huvitavad just need teemad. Positiivne programm. Kui kõik inimesed rohkem seksi harrastaksid, siis ei viitsiks keegi sõdida ja süsteemselt näkku panna, aga selle peale pole paraku inimkond veel tulnud.

--------------------

Kontsert

Manic Street Preachers

Norde kontserdimajas 18. aprillil