Riina Maidre vajas Nero Urket

21. aprillil esietendub Kanuti Gildi SAALis Riina Maidre ja Nero Urke lavastus “Skaala surm”. Fotol ka Evelin Jõgiste ja Veronika Vallimäe.

FOTO: Johanna Eenmaa.

21. aprillil esietendub Kanuti Gildi SAALis Riina Maidre ja Nero Urke lavastus “Skaala surm”. Temaatiliselt keerleb lavastus ümber telje surm-armastus-illusioon. “Skaala surmas” realiseeruvad 21. sajandi burlesk, travestialik meeleolu ja mõtteid koondav (või laialipaiskav) meelelahutus.

Kuidas sai alguse teievaheline koostöö ja mõte lavastus käsile võtta?

Riina Maidre: Ma helistasin Nerole. Küsisin, mis riigis ja linnas ta parasjagu omi asju toimetab. Mulle tundus, et mul on Nerot järsku vaja. Uurisin, et kas talle tundub ka, et üks “suur burlesk” käib ümberringi, mille peale tema vastas, et jah, just eile mõtles sama asja peale.

Nero Urke: Ega me ju ei tea, mis mõtted ja kavatsused teiste inimeste sisemaailmas krutivad. Oma asju teab igaüks ise. Aga samas mulle tundub, et tuleks möönda mingisuguse külgetõmbejõu mõju, sest ideed, mis otsivad omavahelist kokkupõrget, hakkavad üksteise poole liikuma. Asisemal tasandil - saime kokku, leidsime, et meil on ühised huvid, mis meid kunstnikena käivitavad ning otsustasime, et jep, hüppame sellesse protsessi pea ees sisse, võtame kõik kaasnevad riskid ehk tõmbame nöörid pingule. Seejärel läksime juba Priit Raua jutule.

Ma tahaksin seda sõnastada kuidagi nii, et on olemas ideed, mis tahavad väljenduda ja hetkel teevad nad seda meie kaudu.

Millele viitab lavastuse abstraktsena näiv pealkiri “Skaala surm” ?

RM: See on inimese lugu. Eksistentsialistlik, jaa, aga ma arvan, et millegi palju vähemaga polegi ka mõtet tegeleda.

NU: Skaalat võib siinkohal tõlgendada kui kaarti. Mõõtkava, milles tuuakse kokku erinevaid äärmusi, kuid ka stiile ja esteetikaid. See on nagu ahel, kus on kõrvuti elemendid, mis tavaloogikas kokku ei käi. Ja skaala surm on ka võimalus öelda lahti mõõtkavast. Samas surm on midagi, mis osutab elule ja kõigele, mis selles sisaldub. Küll veidi pööratud loogika, aga seetõttu peaks ütlema, et liigume skaaladel, mis on laiemad kui kriips sünni- ja surmadaatumi vahel.

Kas lavastust kannab mingi kindel narratiiv?

RM: Me kasutame burleskilikku, revüüteaterlikku võttestikku, niiet kisa-kära, kuule ja sädemeid lendab, aga efektne esmatasand on ju ikka selleks, et eksitada. Lugu, millele viidatakse, tuleb igale vaatajale kätte läbi tema enda kogemise ja aktiivse kaasa-loomise. “Skaala surmas” on armastuslugu, aga ühest narratiivi ei ole.

NU: Tegijana on olnud suur kiusatus narratiivist välja astuda, sellest mitte sõltuda. Samas tuleb ka tunnistada, et inimese meel ja mõtlemise loogika tingib ise narratiivipõhise vastuvõtu. Nii et oleme püüdnud leida kesktee ja jätnud oma storyline’i lihtsale, samas ambivalentsele tasandile, et tuua kaasa kõiki paralleelseid maailmu ja seoseid selle ümber.

Kas olete lähtunud lavastust kokku pannes ka mingist alustekstist?

RM: Kaasaegne burlesk tsiteerib olnut ja kaasaegset. Nii oli see 19ndal sajandil, nii on ka meil.

NU: Burlesk on alati imiteerinud ja tõlgendanud ajastu klassikat. Muusikalises plaanis ka ajastu poppi. Seda teeme kusjuures ka meie. Kuid lavastust kokku pannes ei lähtunud me mingist alustekstist vaid pigem hoopis alustundest. Oleme püüdnud järgida seda käivitavat, pöörisesarnast aimdust, mis just nendes tingimustes siin ja selles lavastuses tahab ning saab väljenduda.

Mis missiooni see lavastus teie endi jaoks kannab ja mis reaktsioone peaks see tekitama publikus?

NU: Teater on minu jaoks kujutluste ja assotsiatsioonide loomise kunst ning see sünnib vaataja sisemaailmas. Mida rohkem sisemisi tehteid, seda suurem elamus. Seega meie ülesanne laval on mitte olla igavad. See kusjuures ei tähenda kohustust olla põnev. Siiski ma ei kujuta ette, et vaatajale saaks kunagi anda mingeid instruktsioone reageerimiseks.

Meie tegijatena peame lähtume ikka endast ja sellest mis meid huvitab. “Löök-laulu” ideele sarnaselt leiutasime proovides “löök-stseeni” printsiipi. Kui meil õnnestub see printsiip laval kehtestada, siis minu jaoks on missioon minu erialaste huvide osas täidetud.

RM: Iga inimene loob oma kaasajas seda, mis teda ümbritseb ja kes ta ise on. Enda ja oma tegevuse mõtestamisest ei ole tegelikult pääsu kellelgi. Rumal põikleb ja põgeneb, tark tuleb teatrisse.

Mida tähendab kahe peale lavastuse lavastamine? Näib, et teievaheline koostöö sai alguse juhuse tahtel ja temaatikagi ei tekitanud küsimusi, kuid kuidas on kulgenud kogu protsess?

NU: Kuna me Riinaga oleme selles töös nii esitajad kui lavastajad, siis esiteks on pidevalt vaja, et üks meist hindab ja torgib kõrvalt ehk saalist. Kuid teisest küljest tähendab koos lavastamine üksteise idee impulssidest tõukumist ja edasi ehitamist sealt, kus teine pooleli jäi. Kirjeldada teisele oma esialgset ideed, mis sisaldab visuaale ja tervet hulka muljeid, võib olla üsnagi keeruline. Ent see, et ta sind valesti mõistab, võib olla seejuures väga edasiviiv, sest tema enda kujutluses käivitus seoste ahel, mis osutub just vajalikuks pöördeks stseenile, mida minu enda loogikas poleks tekkinud. Näitleja positsioon proovides on põhimõtteliselt teistsugune kui lavastaja oma, nii et käesoleval juhul on meid lihtsalt rohkem kui üks, kes laeva sadamasse toovad. Esiteks ma ei usu juhusesse ja teiseks ma ei kujuta ette, et tal võiks olla tahe.

Meie trupis on veel peale meie Evelin Jõgiste, kes tuleb Barcelona füüsilise teatri koolist ja kehamiimi taustaga ning Veronika Vallimäe kes sünteesib kokku klassikalist balletti ja pop-tantsu. Protsess kulgeb järjest kiirenevas tempos ning meil on trupis tekkinud tänaseks erakordselt hea sünergia. 

RM: Me ei ole Neroga ju mingi vana abielupaar ning meie loomingulises töös tekkinud partnerlus ja dialoog on igaljuhul olnud väga dünaamiline ja reaktsiooniline. Aga tegelikult on “Skaala surma” trupp ja tüüpide-galerii suurem kui ainult meie kaks. Lavastuse protsessi juures on aktiivselt kaasa löönud ka Evelin Jõgiste ja Veronika Vallimäe, mõlemad keha-distsipliinidega toimetavad kunstnikud – ja nende kaasatus on meidki hoidnud rohkem füüsiliselt ärksamate ja teadlikumatena kui ehk muidu oleksime olnud. 

Tagasi üles