Miks ta nii teeb?

Jacqueline Wilson «Tracy Beakeri lugu» Foto: Raamat

Ikka on tore vanade tuttavatega kokku saada. Sestap osutuvadki järjelood ja seriaalid enamasti menukaks. Mõnikord tuleb uut osa aga tükk aega oodata. Nii juhtus Jacqueline Wilsoni Tracy-raamatutega. Esimene osa, «Tracy Beakeri lugu», ilmus 2002, selle järg «Julgusmäng» avaldati järgneval aastal, aga alles eelmise aasta lõpus lisandus jutukogus «Pühadeüllatus» kaks lugu Tracy jõuluaegsetest tegemistest. Kogumiku ülejäänud kuus juttu pajatavad teiste laste jõuludest ja sisaldavad nõuandelehekülgi pühade pidamise teemadel. Koos selle raamatuga ilmusid ka varasemate kordustrükid.

Wilsoni üheksakümnendate alguses kirjutatud teoste tõlked said meil kohe hea vastuvõtu osaliseks. Katkend esimesest raamatust ilmus 3. klassi õpikus ja sedakaudu sattus teos koolilugemise soovituslikku nimekirja. Pole ka ime. Lood otsekui illustreeriks pedagoogikas ja lastepsühholoogias ette tulevaid juhtumeid, neid on hea koos arutada, et sündmuste tagamaid ning põhjusi aduda.

Minajutustus viib lugeja lastekodusse erinevate saatustega laste juurde, kelle ühisosa on tõik, et nende vanemad ei saa või ei taha või pole võimelised nende eest hoolitsema. Kurbusest võib idanema hakata kurjus ja trots. Haigetsaanu hakkab ise teistele haiget tegema. Laste usk oma lorudesse vanematesse ja lootus kord üheskoos õnnelikult elama hakata, mis iganes praktiline elu ka ei näita, teeb ka lugeja kurvaks ja kurjaks.