Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/20/5283143t1h9017.jpg)
«Lauri Lagle looming on intensiivne ja lennukas teatrivahendite valikul ning osav nende kooskõla loomisel. See on füüsiline ilma räiguseta, kohalolev ilma krambita, külluslik pead kaotamata ning tänapäevane, kasutades probleemideta ka traditsioonilisi tehnikaid. Lavastajana iseloomustab teda näitleja usaldamine ja eriline käivitamine. Tema töödele on omane teatav poeetiline elutunnetus, mis astub vahetult dialoogi tänapäeva inimesega ning milles puuduvad ühemõõtmelisus ja lihtsad hinnangud.»
Nii sõnastasid Eesti teatrikriitikud ja -uurijad, kui nad aasta tagasi lavastaja Laglele Hea Teatri Auhinna andsid. Öeldu kehtib üldjoontes ka Lagle Von Krahli uuslavastuse «Paradiis» kohta. Kes Lagle lavastajatööga kursis pole, kuid teab hästi, mida tähendab vonkrahlilik lavastus, isegi võib-olla Von Krahli «vana bändi» õhustikuga lavastus, siis midagi taolist, küll mööndustega, võib kogeda ka «Paradiisiga».