Aiapidu laglega ehk Aeg ei peatu ei, ei

Lauri Lagle lavastus "Paradiis", fotol Mart Kangro. Foto: Herkko Labi

«Lauri Lagle looming on intensiivne ja lennukas teatrivahendite valikul ning osav nende kooskõla loomisel. See on füüsiline ilma räiguseta, kohalolev ilma krambita, külluslik pead kaotamata ning tänapäevane, kasutades probleemideta ka traditsioonilisi tehnikaid. Lavastajana iseloomustab teda näitleja usaldamine ja eriline käivitamine. Tema töödele on omane teatav poeetiline elutunnetus, mis astub vahetult dialoogi tänapäeva inimesega ning milles puuduvad ühemõõtmelisus ja lihtsad hinnangud.»

Nii sõnastasid Eesti teatrikriitikud ja -uurijad, kui nad aasta tagasi lavastaja Laglele Hea Teatri Auhinna andsid. Öeldu kehtib üldjoontes ka Lagle Von Krahli uuslavastuse «Paradiis» kohta. Kes Lagle lavastajatööga kursis pole, kuid teab hästi, mida tähendab vonkrahlilik lavastus, isegi võib-olla Von Krahli «vana bändi» õhustikuga lavastus, siis midagi taolist, küll mööndustega, võib kogeda ka «Paradiisiga».

Sõnaga «paradiis» on ilmselt meil kõigil mingigi suhe. Kes usub, et siit ilmast lahkudes saab sinna kõigi mugavustega korteri, kampaania korras ka oma patud andeks; kes usub, et maa peal oli kunagi paradiis ning nii hakkab see ilmtingimata varsti taas olema, kus siis «head inimesed elavad igavesti, tundes rõõmu mõttekast tegevusest». Ning ilmselt on paradiis paljudele reaalne koht, kust saab jumala soodsalt diivaneid, rehve, tervist ja muud õndsaks eluks vajalikku. Tark võtab aga kõik ühest kohast ehk Eedenist Emajõe kaldalt.