Ilmar Taska romaani minoorsus ja ilu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ilmar Taska

FOTO: Viktor Burkivski

Ilmar Taska romaan «Pobeda 1946» ja Kai Aareleiu romaan «Linnade põletamine» sündisid samal ajal kirjastuses Varrak ja koos moodustavad nad sümboolse klaveriduo, mille lugude vaikne muusika läheb lugeja naha alla, puudutab ta südant, toob klombi kurku ja sünnitab katarsise kunstiteoste ilust.

Mõlemad romaanid käsitlevad sõjajärgse okupatsiooniaja esimest perioodi. Mõlemat raamatut iseloomustab tugev emotsionaalne intellektuaalsus. Lugeja liigub koos nende jutustustega oma elu ajajoonelt tagasi minevikku. Inimsaatusi justkui läbi ümberpööratud pikksilma uurides, märkab ta unustusse vajunud detaile ja hingab antud ajastu õhustikku, tunnetab elu ja surma vahelisel territooriumil inimese elu hoidvat veretukset.

Ilmar Taska on seni eestlaste teadvuses eelkõige filmi- ja teleärimehena, kuid ta on leidnud maailmas tunnustust ka teatrimaailmas ja teeb esimesi samme kirjanduses. «Pobeda 1946» on Taska debüütromaan ja selle lugemise järel tahaks hüüda: täiuslik! Teosest võiks vormida filmi ja näidendi ja miks mitte ka ooperi. Romaanil võiks olla rahvusvahelist menu, kui autor leiab endale õiged vaderid, agendid, vahendajad, aga selleks Taskal Hollywoodi mehena professionaalsust kindlasti jätkub.

Tagasi üles