Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/04/21/5288941t1h0c7f.jpg)
Juba nii mõndagi näinud kunstikriitikuna olen märganud üht korduvat mustrit, kui juttu tuleb nüüdiskunstist ja laiadest massidest. Tsunftisisese kriitiku arvamust küsitakse siis, kui mingi näitus näikse olevat meedias juba ette skandaalseks tembeldatud, aga keegi pole veel näitusel käinud. Et kas tasub minna, kas ikka saab emotsioone.
Nõnda tundub olevat ka Jaanus Samma projektiga «NSFW. Esimehe lugu» Okupatsioonide muuseumis, mis jutustab vaatajale ooperlikus võtmes homoseksuaalse kolhoosiesimehe dramaatilise eluloo. Ei mäletagi kohe, millal varem on Eestis mõne kunstinäituse avamisele turvafirma palgatud.
Veneetsia biennaali näitus
Selgituseks, et enamiku siinsete kunstiinimeste jaoks on see näitus isegi mitte eilne, vaid lausa üleeilne uudis. Edulugu kahtlemata, aga juba ka ajalugu. Läinud aastal oli näitus eksponeeritud Eesti paviljonis 56. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil, kus seda nägid kümned tuhanded inimesed. Kolm aastat tagasi pälvis Samma Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis maineka Köler Prize'i nimelise nüüdiskunstipreemia ja võitis publikuhääletuse sisuliselt sama idee esmavormistuse eest. Samma on ka teine eesti kunstnik Kristina Normani järel, kelle Veneetsia töö ostis oma püsikogusse Kiasma nüüdiskunstimuuseum. Nõukogude mineviku painetega tegelemine on seega Ida-Euroopa kunstis jätkuvalt võtmetrend ning ka Samma gei-ajaloole keskenduv ooperlik mälutöö kuulub sama kategooria alla.
Niisiis teeb näituse peavoolumeedia jaoks n-ö skandaalseks Eesti praegune ühiskondlik taust, mitte niivõrd kunst. Toppama jäänud kooseluseadus näitab, et poliitikud lasid käest võimaluse näidata Eestit esimese riigina postsovetlikus ruumis, kus samasooliste abielu oleks seadustatud. Selle taustal lahti rullunud rahvuspopulismi tõusulainet saame jälgida veel tükk aega. Kunsti puudutab see ühiskondlik foon niipalju, et realiseerub feminismi ja LGBT-liikumise 1960. aastate lõpust pärit võitluslik hüüdlause «isiklik on poliitiline».
Vastasel korral jäänuks võib-olla nii Samma looming kui ka näiteks ennast Eesti esimese lesbikunstnikuna määratlenud Anna-Stina Treumundi näitusepraktika siinsetes oludes vaid intellektuaalseks klaaspärlimänguks. Stiilis «ilus oli olla, sest kole oli möödas». Jah, Eesti on siiski jätkuvalt siirdeühiskond. Just nagu poleks Mark Raidpere senini ületamatut 2005. aasta Veneetsia projekti «Isolaator» kunagi olnudki. Rääkimata mõningatest varasematest teostest Eesti kunstiajaloos, mille tõlgendamiseks on akadeemilistel uurijatel olnud vaja importida erisuguseid queer-teoreetilisi lähenemisi.
Suletud ja avatud ühiskonnad
Üldiselt iseloomustab suletud ühiskondi see, et igasugune samasooliste vaheline seksuaalsus on sublimeerunud liberaalsetesse kultuuriringkondadesse ja väljendub sordiini alt. Valitsev topeltmoraal ei keela ühelgi Venemaa homofoobil aplodeerida silmatorkavalt camp'ilike esinemismaneeridega estraaditähele seni, kuni too kenasti kapis püsib. Avatud ühiskonnad on ajalooliselt suhtunud geidesse vabamalt, sest brittidel on kirjandusõpikutest ette näidata Oscar Wilde, prantslastel omakorda Arthur Rimbaud jne. Ameerikas, kus loetakse piiblit piltlikult öeldes lastesõimest Valge Majani, sõltub palju konkreetsest osariigist, kuid suurem osa väärtuslahinguid on sealgi maha peetud juba mitu kümnendit varem.
Tõsi, koolitatud kunstiajaloolasena võiksin Johann Winckelmanni vaimus muidugi ajaskaalal minna tagasi kasvõi Belvedere Apolloni. Linnulennult tundub siiski, et geide teematika ankurdub Ameerikas ja Euroopas ennekõike 1980. aastatesse seoses sel ajal avastatud ja kumutulena levinud HIV/AIDSi-epideemiaga. Hetkel, mil selle kätte suri näiteks nii mõnigi tuntud Hollywoodi filminäitleja ja avaliku elu tegelane, hakati rohkem rääkima ka staaride seni varjatud eraelust. Valu tugevdab teatavasti empaatiavõimet, isegi kui see on teise inimese valu. Kunstis olid ehk tuntumateks HIV-ohvriteks Robert Mapplethorpe ja Keith Haring. Punkti pani i-le ansambli Queen solisti Freddy Mercury kogu maailmas laialt publitseeritud surm 1991. aastal.
Mis asi on gei-esteetika?
Kas on olemas mingi spetsiifiline gei-esteetika? Vastus on jah, kui suudaksime rööpselt määratleda mingisuguse «heteroesteetika». Samas torkab jällegi linnulennult silma, et visuaalsete keeleregistrite tasandil on väga suur osa manifestatiivsest gei-kunstist vormiliselt küllaltki konservatiivne. Ka kitš pole muud kui möödunud aegade ilu, mida me ei suuda enam tõsiselt võtta. Ilu, mis on nihkes. Mapplethorpe'i mustvalged BDSM-kehad võivad vaatajale mõjuda šokeerivalt üles pildistatud temaatika osas, ent vormiliselt järgivad need fotod klassitsistlikke ilukaanoneid, justkui oleks tegemist mõne 19. sajandi akademistiga.
Laskem nüüd korraks Samma loominguline portfoolio oma silme eest läbi: mis kujundeid on ta läbi aastate kasutanud? Sillerdavad basseinid, kaunid rõdud ja purskkaevud, pügatud prantsuse pargid, kogu see ooperlike vaateloožide ja näideldud stseenide distantseeritud lavastuslikkus jms. Ka Sammal paistab olevat mingi varajamatu nõrkus klassitsistlike ja baroklike vormide ning traditsioonilise puhke- ja pargiarhitektuuri vastu. Elu on teater ja me kõik kanname maske. Ühtaegu hirmus ja lootuses, et maskid võivad langeda. Aga show peab muidugi vaid jätkuma, nagu laulis juba kadunud Mercury.
Kunstnik Jaanus Samma näitus
«NSFW. Esimehe lugu»
Esindas 2015. aastal Eestit 56. Veneetsia biennaalil.
Okupatsioonide muuseumis avatud 9. oktoobrini.
Näitus on eraldatud näitusesaalis ning ei ole soovitatav lastele.