Prince – geenius, kes kirjutas oma nime taevasse

Prince

FOTO: SCANPIX

Prince (1958–2016)

Tänavu on surma vikatikaar võtnud legende erilise hooga. Uudis Prince’i surmast oli ootamatu, kuid juhtumisi vähendaski šokimomenti just see pideva suremise foon. Mäletatavasti tegi otsa lahti Motörheadi Lemmy eelmise aasta lõpus (tean, et kasutan praegu nekroloogi kohta natuke liiga instrumentaalseid termineid, samas on surm mingis mõttes ju üliinstrumentaalne – keha lõpetab tegevuse, funktsioonid lakkavad, seiskumine, kõik, läbi).

Lemmy, Bowie, Prince – kõik nad tundusid tegelikult surematud. Arvestades seda vitaalset olekut, millega Prince mulle oma viimastest esinemistest nii kontsertidel kui ka teleintervjuudes meelde jäi, siis nojah… tema tundus ilmselt isegi kõige surematum. Milline kaunis väljend: kõige surematum. Esimene surematute seas! Prince, esimene surematute seas, ometigi surnud.

Uudis, et Prince on meie hulgast lahkunud, saabus neljapäeva õhtul. Sotsiaalmeedia täitus R.I.P.-hüüatustega ja piltidega sellest, kuidas maailm on lillaks värvitud (Prince’i tuntuim lugu on teadupärast «Purple Rain» ja kutsuti teda ka purpurmajesteediks). Isegi peaminister Taavi Rõivas tegi Twitteris järelsäutsu. Uudis rääkis sellest, et Prince’il olnud gripp, mis võtnud üheks hetkeks nii ägeda vormi, et ta eralennuk pidi tegema vahemaandumise. Prince viidi haiglasse, kus ta sai ravi, kuid läks siis kodusele ravile, millest paraku ei piisanud. Ka öeldi uudises, et Prince on surnud, kuid ta looming elab edasi.

Geeniuse koht

Prince oli mitmeski mõttes sarnane Bowiega – kas või seepärast, et ta oli pidevas muutumises. Ta segas oma loomingus ja imagos erinevaid identiteete – seksuaalseid, rassilisi, muusika-semiootilisi. Esimese laulu olevat ta kirjutanud seitsmesena. Kui ta 1978. aastal oma esimese plaadiga «For You» lagedale tuli, ei pälvinud see väga suurt tähelepanu. Michael Jackson ta kohe polnud ja eriti suurt tulevikku talle ei ennustatud. Lisaks sellele, et ta mõistagi oma esimese plaadi kõik lood ise kirjutas, mängis ta need ka eri instrumentidel sisse.

Geniaalsus küll avaldus, kuid meediaga suhtlemisel jättis Prince kuidagi häbeliku ja ebaleva mulje, justkui ei tahakski ta selles süsteemis osaleda või vähemalt mitte osaleda nende reeglite järgi, mis on ette antud. Mõne aja pärast hakkas küll vaikselt selgeks saama, et niisugune oligi Prince’i strateegia – mitte ennast väga arusaadaval moel kätte anda, jätta kommunikatsioon natuke katkiseks, salapärastada seda, jätta võimalus tõlgenduseks ja müsteeriumiks, otsida geeniusele geeniuse koht, millesse ta mahub. Albumi «Controversy» (1981) nimiloos laulab ta nii: «I just can’t believe / All the things people say, controversy / Am I black or white? Am I straight or gay? Controversy / Do I believe in God? Do I believe in me? Controversy / I can't understand / Human curiosity, controversy / Was it good for you? / Was I what you wanted me to be? Controversy.»

Seks ja jumal

Tõlgendusteks ja müsteeriumiks jättis palju võimalusi ka Prince’i looming, mis koosnes peamiselt seksist ja jumalast, millele oli antud muusikaline vorm. Kuid Prince’i seks ei olnud ainult selline inimlik seks, see oli ka üleinimlik, seks kui keha ja kui idee. Võiks siis öelda kui jumalik seks, taevalik, taevane. Prince’i taust oli funk-muusikas ja selles oli seksil keskne koht. Ometi võis funk’i seksuaalsust määratleda traditsiooniliste soorollide jaotumisena: mees on mees ja naine on naine. Prince viis selles seksuaalsuseplaanis läbi teatava perversiooni. Kujutame ette olukorda – tuleb lavale meessoost funk-artist, kellel on jalas kontsaga kingad, seljas korsett ja jalas mingisugused veidrad trussikud, mida võib pidada naiselikeks.

Mis toimub, imestaksid võib-olla mõned. Hea küll, musta muusika, musta kultuuri, funk’i jne traditsioonides on veidrusel või freaky’l sama keskne koht kui seksil ja need kaks on mingis mõttes nagu üks, aga ikkagi läks Prince piiridest välja.

Albumid «Dirty Mind» (1980) ja «1999» (1982) kasvatasid teda kunstnikuna, kuid täiemahulist kommertsläbimurret need veel ei sooritanud. Olgu öeldud, et Prince pidaski ennast eelkõige kunstnikuks. Kas või näiteks võrdluses Michael Jacksoniga, kes oli tema arvates pigem meelelahutaja, tema ise aga kunstnik. Küll toimus läbimurre 1984 ilmunud plaadiga «Purple Rain». See oli ühtlasi soundtrack Prince’i esimesele (samanimelisele) filmile, mis filmina oli küll selline, nagu ta oli... Võitis isegi mitu halvimatele filmidele omistatavat Kuldvaarika auhinda.

Plaati ennast võib pidada perfektseks, üks lugu parem kui teine. Praeguseks on seda müüdud üle 22 miljoni koopia ja see on kõigi aegade müügitabelis esikümnes. Nüüd tuleb veel natuke müügiedu ja faktitäiendusi, sest pärast Prince’i surmateadet tõusis see näiteks iTunesis kohe esimeseks.

Tipper Gore pahandab

Kui «Purple Rainile» eelnenud võimsad plaadid ühendasid funk’i ja new wave’i sünteetikat, tekitades senikuulmatut ja ühtlasi väga plastilist kokkusulatust ehk amalgaami mustast ja valgest muusikast, oli «Purple Rain» märksa psühhedeelsema ja ka baroksema olekuga – see segas kuulaja meeli, kõlas tihtipeale nagu aegluubis plahvatav värviteleviisor, milles mängib parajasti mõni 80ndate erootiline triller, miks mitte Kim Basingeriga peaosas.

Ka andis «Purple Rain» ameeriklaste õiguse eest moraalsemale ja paremale elule võitleval hilisema asepresidendi Al Gore’i abikaasal Tipper Gore’il töötada välja «Parental Advisori» kleebis, mida siis hakati sättima plaatidele, mille sõnum oli vastavale organisatsioonile küsitav. «Purple Rain» pälvis selle kleebise suurepärase loo «Darling Nikki» eest, mis räägib seksisõltlasest, või nagu Prince laulab, ütleksin, et ta oli seksisõltlane, kes sel ajal, kui loo protagonist hotellifuajeesse siseneb ja Nikkit märkab, ajakirjaga masturbeerib. Tipper Gorei tähelepanu tõmbas lugu endale siis, kui ta avastas oma 11-aastase tütre seda kuulamas.

Sealt edasi hakkab Prince'i plaatidel domineerima järgmine n-ö ärimudel: plaadid koosnevad mõnest hitist, mille ümber elavad märksa salapärasemad muusikalised eluvormid – keerulisemad, eksperimentaalsemad, tõrksamad. Seda mudelit võib nimetada kui «üks teile, kümme mulle». Legendaarseks ja müstiliseks paigaks sai koht, mida kutsuti The Vaultiks – see asus Prince’i Minneapolise Paisley Parki nimelises ja arhitektuurilt Jõgeva spordihalli Virtus meenutavas häärberis ning selles leidus väidetavalt tuhandeid lugusid, mida ta polnud kunagi avaldanud ja millest paljudel olnud ka tuntavat hitipotentsiaali.

Prince oli üks neist vähestest artistidest, kelle puhul oli mõtet tuhnida hämaras infotihnikus, et sealt siis leida aeg-ajalt mõni varjatud ime, mis särab nagu päike. Tean ka inimesi, kes sellise tuhnimisega tegelevad, ja olen neile töö tulemuste eest tänulik olnud. Prince produtseeris palju ka teisi artiste ning andis neid oma plaadifirma all välja.

Semiootiline diversant

Prince’i tõrksust välismaailmaga suhtlemisel jõudsin artikli alguses juba põgusalt mainida. Ta võis olla imeline intervjueeritav, kes puistab kulda, kuid võis ka poole intervjuu pealt minema jalutada. Ka on teada kurioossed olukorrad, kus Prince hakkab arusaamatu või ebameeldiva küsimuse peale mängima kitarril hoopis telesarja «Twilight Zone» tunnusmeloodiat.

1990ndate keskpaigas läks Prince kiskuma oma plaadifirmaga Warner, kelle leping kohustas teda teatava ajavahemiku jooksul andma välja teatava hulga plaate. See võitlus kulmineerus mõnede halbade plaatidega, samuti sellega, et Prince kirjutas endale põsele «slave», ning viimaks sellega, et Prince muutis oma nime arusaamatuks sümboliks ja meediarahvas hakkas teda seejärel kutsuma kui Artist Formerly Known As Prince. Prince kui semiootiline diversant.

Pärast 1990ndate algust Prince väga silmapaistvaid plaate ei avaldanud, mõningast renessanssi tähendasid nullindate keskpaigas ilmunud korralikud, kuid pigem traditsioonilised funk-plaadid, näiteks «Musicology» või «3121». Plaadistava artistina oli Prince’il paremaid ja halvemaid aegu, kuid live-esinejana tegi ta etteaste alati täie raha eest. Meenub kunagine jutuajamine ooperikriitiku Alvar Loogiga ühes igavamas ülikooli loengus. Jutt läks Prince’ile. Alvar Loog ütles, et oli käinud mõni aasta tagasi Prince’i kontserdil. Mina küsisin, kuidas oli. Alvar Loog: «Täie raha eest.»

Umbes viis aastat tagasi ütles Prince kuulsad sõnad, et internet on surnud, ning tõmbas oma muusika iTunesist, Youtube’ist ja muudest netikeskkondadest välja. Mingis mõttes ärkas internet tema jaoks varsti siiski ellu – Youtube’ist on Prince’i praeguseni raske leida, iTunesis aga vallutab postuumne müük ootuspäraselt tippe. Warneriga leppis ta ka paar aastat tagasi ära.

Minu esimene kokkupuude Prince’iga oli põhikoolis. Sel ajal armastasid noored pastakaga oma koolikotile igasuguseid bändinimesid kirjutada. Ühel tüdrukul, ilus tüdruk oli muide, leidus kotil nimi Prince Rogers Nelson. Kuna ma kuulasin siis Metallicat, kehitasin õlgu. Hiljem olen seisukohta revideerinud. Pole paremat muusikat kui Prince’i parim looming, ja seda on palju. Arvan, et ma isegi ei tea, kui palju seda on. See on testament.

Tagasi üles