Savisaare seriaal: koduporno valges kampsunis

Kaitsepolitsei läbiotsimine Hundisilmal. Edgar Savisaar.

FOTO: Sander Ilvest

Tallinna TV värskes seriaalis «Savisaare protsess» ilmub ekraanile Edgar Savisaar ise. Valges Montoni logoga kampsunis. Sinise särgiga. Rahvusvärvid! 

«Savisaare protsess»
Lavastaja Rando Pettai, stsenaristid Henri Sepp ja Virkko Lepassalu
Tallinna TV, eetris laupäeviti kl 20.30

Valge kampsik on Eestis saanud süütuse ja enda puhtaks pesemise sümboliks. Kõigepealt ilmus see ekraanile 2012. aastal Toomas Hussari filmis «Seenelkäik» ja kohe pärast seda Kristen Michali seljas TV3 saates «Kolmeraudne», kui ta Reformierakonna sularahasegadusi selgitas.

Seriaali alguses öeldakse Hollywoodi stiilis, et tegemist on «lavastusliku väljamõeldisega ning sarnasused reaalse eluga on juhuslikud». Kohe pärast seda ilmub ekraanile nimitegelane, kes ongi päris Edgar Savisaar ise! Nagu legendaarne Hinkus filmist «Hukkunud alpinisti hotell»: «Mina ise tulin iseendale peale!»

Avakaadris istub Edgar Savisaar oma Hundisilma talus, tema ees laual Franz Kafka «Protsess». Mul on tõsine kahtlus, kas seriaali sihtgrupina määratletud inimesed on selle igava raamatu kunagi läbi lugenud. Aga sel pole ka tähtsust. Meie teadmuses on kirjas, et Kafka sümbolistlik romaan kuulub kõrgkirjanduse hulka ja selle peegeldus õilistab nii seriaali nimitegelast kui kõike toimuvat. Intellektuaalselt huvitavam ja graafiliselt kaalukam oleks muidugi Robert Musili «Omadusteta mees».  

Aga olgem ausad, Kafka polnud laual seepärast, et näidata meie kangelast palju lugenud ja targa mehena. Ei.  Kafkaga anti vaatajatele väga selgelt mõista, et Savisaar ongi Joseph K. Mees, kes on süütu, kuid kuna ta ei tea, milles teda süüdistatakse, siis ei saa ta ka end kaitsta.  Ja kui vaataja kohe seda seost ei tabanud, siis kohtusaali stseenides tehti see puust ja punaseks.

Sisuliselt on «Savisaare protsessi» puhul tegemist nullimänguga. Need, kes teda usuvad, usuvad endisest fanaatilisemalt ja need teised põlastavad ning viskavad küünilisi nalju. Usk on seriaali esimese osa läbiv teema: Savisaare palveks kokku pandud käed, Lasnamäe Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kiriku vaated, küünla süütamine pühapildi ees.

Vormiliselt on «Savisaare protsess» hale pastišš legendaarsele seriaalile «17 kevadist hetke». Nii muusika kui spiooniseriaali stiilis väljavõtted toimikutest: «Tõeline aarialane, vaenlaste suhtes halastamatu.» Teate küll, klassika. Stirlitz vaatas puuõõnde ja nägi sealt endale vastu vaatamas kahte silma. Hääl kaadri tagant, antud juhul Tõnu Mikiver: ««Rähn,» mõtles Stirlitz. «Ise sa oled rähn,» mõtles Borman.» Julian Semjonov, Tatjana Lioznova, Mihhail Tariverdijev, mul on piinlik.

Ometi võib ka ju propagandat ka ilusti teha. Paraku ei suutnud Tallinna TV peremehed leida selliseid geeniusi nagu Leni Riefenstahl, vaid peavad leppima parimal juhul keskpärase lavastaja Rando Pettaiga. Tal on ette näidata ka üks varasem režissööritöö, 2003. aasta film «Vanad ja kobedad saavad jalad alla». Kahjuks ei ole käesolev seriaal sellega võrreldav. Ja jalanalja ma siinkohal ei tee.

Ma ei armasta Savisaart, aga tunnistan, et tegemist on fantastilise karakteriga. Minu jaoks kuri geenius. Piinlik ja kurb, et temast tehtud seriaal nii haledalt lati alt läbi libiseb. «Kaardimaja» Frank Underwood (Kevin Spacey) on ju jäle, läbinisti mäda tüüp, aga ometi hakkab vaataja talle kaasa elama. Kas Pettai & co ei oleks võinud natuke pingutada, et ka minusugune hakkaks mõtlema: «Miks meie riik kiusab oma parimat poega?»

Lavastuslikult jätab seriaali esimene osa mulje käsikaameraga salvestatud kodupornost, aga selle vahega, et amatööride seksifilmi motiveerivad kirg, erutus ja lõbu. See toode valmis parteilise tellimuse najal. Viisakas oleks avaldada kaastunnet osalevatele näitlejatele (Merle Talvik, Reelika Maiste, Ahti Puudersell, Peeter Kaljumäe, Andrus Eelmäe, Paul Laasik, Allan Kress jt), aga ikka tuleb pähe mõte nagu järjekordset Nicholas Cage’i filmi vaadates: «Kõigil on liising». Vabandan, kui keegi võttis rolli vastu ideoloogilistest veendumustest tulenevalt.

Lausa piinlik oli Kapo mustamaskiliste tegelaste naeruvääristamine: läbiotsimisel kommimugimine, selfipilt Savisaare karutopisega, maha pillatud püstol, antennidega lapsevanker jms. Kui te tõesti tahate näidata, kuidas suurmeest kohtutoimikuga risti lüüakse, siis tehke kangelase õilistamiseks ka vastane suuremaks ja kurjemaks. Siis saab võidukas finaal seda säravam.

Kuskil 1980. aastatel, kui kommunist Savisaar kirjutas raamatu «Võitlus noorsoo pärast», oleks kogu seriaalis esitatud tehnoloogia, nagu kettaga telefonid ja keskpärane lintmagnetofon omal kohal olnud, aga selles seriaalis tagasihaaravat hõllandust ei sünni. Pigem oleks võinud Savisaare valge kampsiku rinnaesist ehtida Montoni asemel Montana firmamärk. Kõnetaks sihtgruppi rohkem.

Ma ei saa «Savisaare protsessi» seada samale pulgale meelelahutuslike seriaalidega. Tegemist on propagandasaatega. Kahju, et linnarahva rahast finantseeritav Tallinna TV, mis ei pea muretsema vaatajanumbrite või reklaamilepingute pärast, ei suutnud selles plaanis välja tulla mõne loomingulisema lahendusega. 

Tagasi üles