Lagunemise esteetika

Valerie Fritsch

FOTO: Jasmin Schuller.

Selle peale võib mürki või vastumürki võtta, ma olen kindel, et [...] Austria kaasaegses kirjanduses on esile kerkinud proosatalent, kellest me veel palju kuuleme. Nii avaldas austust Georg Büchneri preemia laureaat Josef Winkler noorele autorile, kelle sulest on äsja ilmunud «Die Welt ist meine Innerei» (2012, «Maailm on minu sisikond») – lummav sõnade ja piltide, armastuse ja karmuse poeetiline ja meeleline süntees maailma ilust, valust ja kaduvusest.

Tellijale

Kirjanik. Kooloni armastaja. Fotokunstnik. Nii määratleb end visiitkaardil reisiraamatu autor, 1989. aastal Grazis sündinud ja fotokunsti õppinud Valerie Fritsch. Ära olevat tal ununenud tema jaoks üks äärmiselt oluline olemisviis: reisija. Õigemini maailmarändur, kes kuus kuud aastast on teel maailma eri paigus, eelkõige Aafrikas. Maailma ei vii teda tahtmine põgeneda või midagi muuta, vaid soov muuta iseennast, jääda oma mõttetegevuses mobiilseks, vabaneda (mõtlemis)harjumustest, koguda uusi impulsse ja pildimaterjali. Sinna viib teda tõeliselt rändlinnulik, sissekodeeritud rahutus, sest maailm on tema sisikond.    

Valerie Fritsch, kel on juba päris varases nooruses ainuomane kirjanduslik käekiri, on peale nimetatud reisiraamatu avaldanud publikatsioone kirjandusajakirjades ja antoloogiates. 2011. aastal debüteeris ta romaaniga «Die VerkörperungEN» («KehastumisED»). Eriliseks aastaks kujunes aga 2015.: märtsi lõpus avaldas ta luulekogu «kinder der unschärferelation» («Ebateravussuhte lapsed»). Juuli alguses noppis ta looga «Das Bein» («Jalg») Klagenfurtis võidulugemisel Ingeborg Bachmanni nimelisel konkursil suisa kaks auhinda: Kelagi auhinna ja publikupreemia, millega kaasneb automaatselt Klagenfurti linnakirjutajaamet. Ja peamine, ligi kolme aasta töö tulemusena ilmus märtsi alguses läbimurdeteos «Winters Garten» (äsja ka eesti keeles ilmunud «Winteri aed»), millega Valerie Fritsch tõusis Austria kirjanduse popstaariks ning valiti sügisel Saksa Raamatuauhinna longlist’i. Surmaigatsust täis apokalüptilist «Winteri aeda» kõrvutatakse Tarkovski süngusega ja Lars von Trieri «Melanhooliaga». Kirjandusest meenuvad ühe hoobiga Marlen Haushoferi «Die Wand» («Üksinda maailmas»), Thomas Glavinici «Die Arbeit der Nacht» («Öötöö»), Cormac McCarthy’i «The Road» («Tee»).

Tagasi üles