Kultuurisoovitused

Aeg annab tüdimust

Tõnu Õnnepalu

FOTO: Enn Veevo

Tõnu Õnnepalu «Klaasveranda» kõigub kahe impulsi vahelises pinges. Ühelt poolt paistab siit kätte olemasoleva tühisus; tunne, et elu on pelk unenägu. Aga teiselt poolt ei anna tühisuse taju budistlikku selgust, vaid jääb vaevama ja peibutama. Teisisõnu: tühisuste tühisuski jätab jälgi, ka tühisuste tühisusel on kestvus. See ilmutab ennast igavesti käest libiseva ning ikka ja jälle taasleitava ajana. Niisiis võib järeldada, et elu on tühine, aga selle tühisuse kordumine ajas, selle ilmnemine ajaloona sunnib ometi kirjutama, tühisust ja sellest sündivat tüdimust poetiseerima.

Tellijale Tellijale

Iseenesest ei paku selline konflikt Õnnepalu loomingu kontekstis midagi põrutavalt uut. Harjumatuna mõjub «Klaasveranda» puhul tõsiasi, et autor, kes teatas kaheksa aastat tagasi, et «fiktsionaalsuse kood ei tööta enam», tegeleb vahelduseks jälle fiktsiooniga; millegi muu kui iseenda vahetute kogemuste poetiseerimisega. Olgu, «Klaasveranda» on sündinud samuti autori vahetutest kogemustest, kuid need on lastud läbi fantaseerimise filtri. Üle saja aasta tagusesse minevikku ulatuv poeem liigub eepilisele proosale omaselt eri vaatepunktide vahel. Võõraste vaatepunktide dünaamika avaldab muljet: lugu pihitakse muu hulgas nii teismelise kui 103-aastase baltisakslanna Lisi Schillingu kui ka tema juba surnud poja vaatepunktist.

Tõnu Õnnepalu on alati kirjutanud sooviga kirjutatut läbi valgustada, enda ajendeid analüüsida. Näiteks siis, kui ta teatas, et ainus huvitav teema, mis on jäänud praeguse aja «ääremärkuste kirjandusele», tegeleb inimese mina küsimusega, siis lisas ta läbinägelikult, et see mina, kes kirjutab, pole ometi üheselt samastatav autoriga. Tõepoolest, kohe, kui autor pihtimist alustab, hakkab ta tahtmatultki muutma oma enesepilti, ilustama, vahetust elutundest distantseeruma. «Klaasverandas» toimub midagi sarnast, aga täiesti vastupidises suunas. Olgugi et Lisi Schilling ja tema poeg pole fiktiivsed karakterid, rõhutab Õnnepalu ometi, et nad on tema fantaasia vili. Seda huvitavam on märgata, et niisuguste kujutlusvõimest esile kerkinud tegelaste aruteludest kostab aeg-ajalt selgelt läbi Õnnepalu enda hääl, tõusevad esile tema kirjandusliku mina põhiprobleemid. Juba see hõrk ennui, rauge tüdimus, resignatsioon kõlab rohkem kui tuttavlikult. «Veel suurem needus ainult / on see tüdimus, / mida ma tunnen / oma hallis hinges. / Talvest. Elust. Kõigest» (lk 59). Kas see Lisi Schillingu tädi pähe istutatud mõte pole mitte järjekordne versioon motiivist, mille ühe parima sõnastuse leiame Anton Nigovi 2002. aastal ilmunud «Harjutustest»?: «Mu katsed jutustada oma elu kümnel eri moel on katse oma skeemist välja pääseda, seda oma teadvustamatut jutulõnga, millele ma oma elu lükin, nägema hakata, sest ma olen tast tõsiselt tüdinud.» Tüdimus kui Õnnepalu loomingu üks peamotiive pole suunatud mitte ainult autori enda vastu, tüdimust tekitavad teisedki. Näiteks eesti kirjanikud. Lisi Schilling loeb Vildet: «Ja kas tead, / ma ikkagi sain selle Vilde… / Aga ma ei saa vist kõigest aru… / Ma olen nii rumal, ja mu eesti keel… // Ausalt öeldes on see Vilde mulle igav» (lk 52). Aga mida kirjutab Nigov «Harjutustes»? Muu hulgas Jaan Krossist ja Andrus Kivirähkist: «See, mis nad kirjutavad, ei huvita mind põrmugi. Minu jaoks on see liiga tavaline, liiga monotoonne.» Huvitav, kas 14 aastat pärast «Harjutusi» võiks Nigov kirjutada samamoodi ka Õnnepalu kohta? Vist ikka, kuigi «Klaasveranda» pole kindla peale «tüüpiline» Õnnepalu. Teisalt ongi Õnnepalu oma kirjanduslikus loomingus kehastanud elavat paradoksi, intellektuaali vastuolulisust: soovides kuulutada, et temas on säilinud liiga palju renessanssi, et ta ei sobitu antud keskkonda, tunneb ta ometi vajadust ennast selles keskkonnas regulaarsete vahedega ilmutada; eksponeerida tüdimatult oma tüdimust, et kõik ikka paneksid tema eemaldumisi tähele.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles