Demokraatia õppetunnid ühisköögis

«Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sõda üleilmse rahuni» on lavastus, kus puuduvad näitlejad ja publik peab üheskoos süüa tegema.

FOTO: Arvo Sailev

Kogukondades tehtavat osalusteatrit kohtab Eestis igal sammul, koolitustest psühhodraamani. Kuid millegipärast näeb nii osalus- kui ka osavõtuteatrit just traditsioonilistes teatrimajades haruharva. Selle järgi on Christophe Meierhansi lavastuse toomine Vaba Lava teatrimajja ja selle esitamine kunstina Eesti kontekstis erandlik ja julge samm. Mis teater see on, kus pole näitlejaid? On vaid sada publikuliiget, kes teevad laval süüa.

Tellijale

Püüdes meenutada osalusteatri näiteid Eesti nüüdisteatris, meenuvad harvad katsed publiku kaasamisest, mis piirduvad peamiselt paari küsimuse esitamisega, tihtipeale vastusele lootmata.

Kuid Meierhans astub sammu kaugemale. Ta loob osavõtuteatri: lavastuse, mida ei saa esitada ilma publiku osaluseta. Sellisel määral kaasamist on seni toonud Eesti teatripilti vaid ehk labürintteatriühenduse G9 lavastus «Ajaproov» või Ingomar Vihmari «Keskea rõõmud». Osavõtuteatri kontseptsioon erineb selgelt traditsioonilisest: publik on lavastuse kunstiline kaaslooja, mitte ei ole pelgalt pealtvaataja rollis.

Tagasi üles