Video: Soome animafilmifestivali võitis seksuaalsusele pühendatud «Pussy for Beginners»
Ettevaatust: videos tutvustakse naise suguelundeid

Animafestivali võidufilm «Pussy for Beginners»

FOTO: Kaader videost

22-24. aprillini toimunud Animatricks on Soome suurim animatsioonifestival, ent mõjub kodukootud underground üritusena keset Helsinki kesklinna. Baarist kinosaali kanduv muusika, vähene publik ja hubased meeleolud loovad koduse atmosfääriga filmifestivali, mille tänavuses repertuaaris troonisid süütu erootika, inimeste kammitsetus ning sõltuvuste igikestev ring.

Soome võistlusprogrammi võitjaks valiti seksuaalsusele pühendatud «Pussy for Beginners» (filmi on täispikkuses võimalik vaadata artikli lõpus), millega dokumentalist ja lühifilmitegija Reetta Aalto tegi režissöörina oma animatsioonidebüüdi. «Pussy for Beginners» on visuaalset realistlikkust taotleva stiili ja õppeklipiliku tonaalsusega lühitutvustus naise anatoomiast, mis jagab nippe täiuslikumaks naisekeha tunnetamiseks. Võib küsida, kas baasteadmistele pühendatud linateos, mis ei eksperimenteeri ei animatsioonistiili ega sisulise poolega, väärib ikka võitjatiitlit. Pigem võiks olla tegu sobiliku videoga inimeseõpetusetundi. Teisalt toimib näiline lihtsus filmi suurima trumbina – eesmärgiks on  pakkuda õpetussõnu, lihtsalt, ilma pornograafiliselt sütitava alatooni või loomingulisuse mängulisuseta, ja seda film ka teeb.

Võidufilm rõhutab eriti selgelt erootika magnetilisust. Isegi uuenduslikkuse või lisadimensioonita on neli minutit alasti naisekeha võimelised festivali võitma.

Pingeloomelt tugevama narratiiviga Turku animaatorite koostöö «Wormhole» kategoriseerub samuti iha radadel rändava linateose alla. Freudistlik draama sõjakoledustest, ebakindlusest ja paranoiast võlub oma sünguse, sisulise pöörasuse ja alateadvusest välja koogitud räpasusega. Lõputusse inimmaailma kuristikku langeva mõtleja ideid ei saagi käsitleda ilma teatava hullumeelsuseta, nagu ka mitte psühhoanalüüsi rajajat ennast. Alateadvuse-teooriates on kunstilist põnevust, mida loomingu keelde haakida. Ihade kujutamine pole „«Wormohole’i» puhul aga nii otsene. «Pussy for Beginners» näitab näpuga sellele, mida teha. (Ja viimast isegi mitte metafooriliselt.) Ehk on just lihtsad nõuanded need, mida inimesed vajavad.

Vürtsikamatele eranditele vaatamata püsib Soome animatsioonivalik tervikpildis pigem tagasihoidlikuna, pakkudes kohati tehniliselt tugevaid lahendusi, ent jäädes sisult kinni leierdatud mallidesse. Teemadena tulid käsitlemisele roosades jänkusussides Dracula, kontoriühiskonna tuimus, suureks sirgumise dilemmad ja tüüpiliseks kulunud mujal-on-muru-rohelisem kategooria. Sügavusega võlus eripreemia pälvinud Annika Dahlsteni surmapoeesiat käsitlev nukuanimatsioon «Nocturnal Butterfly» – inimelu lõppevust meelde tuletav libika surmatants, milles trööstitud meeleolud kohtuvad süngelt kauni visuaaliga.

Rahvusvaheline valik oli mitmekesisem, kuigi meeleolud rajanesid selgi puhul paljuski sarnastel alustel. Submeeritud 800 filmi hulgast pandi kokku 23-filmine programm. Eestit esindas hetke üks aktiivsemaid noori animaatoreid, Sander Joon, oma sürrealistliku ja kummitavajääva filmiga «Velodrool», kus suitsupaki nimel võistlev jalgrattur muutub sõltuvuse ja mustritekorduvuse sümboliks. «Velodrool» balansseerib tahtlikult sügavuse, mängulisuse ja arusaamatuse vahepeal, moodustades geniaalse terviku.

Sander Jooni animafilm «Velodrool»

FOTO: Kaader filmist

Meeldejääva stiiliga on ka Šveitsi animaatori kollase-sinisekirju inimeste mõttemaailma metaformoos filmis «Ruben Leaves» ja kosmiline Hiina animatsioon «Missing One Player». Rahvusvahelise võistlusprogrammi võidufilm, Agnès Patron’i ja Cerise Lopez’i «Chulyen, a Crow’s Tale» on omanäolise, ent samas stiilipuhta animatsioonikeelega film, mille keskmes rullub lahti kurjakuulutav lugu spirituaalsusest ning kuritöö ja karistuse karmaringist. Tehnilisele ja monteerimisalasele meisterlikkusele vaatamata ei oma «Chulyen, a Crow’s Tale» aga piisavalt kandvat lugu, langedes kohati ajalisse venivusse. Eripreemia võitnud lapselik ja läbinisti südamlik animatsioon «Some Thing» oli selles osas märksa tasakaalukam, tuletades seejuures meelde igipõliseid teemasid nagu iga indiviidi erinevus ja erilisus, teineteisemõistmine, headus ja tõsiasi, et ka kõige väiksem võib korda saata imesid.

Just viimane võiks olla ka Animatricksi enda deviis – vähestele eelarvelistele võimalustele vaatamata üritatakse kokku panna mõjukas ja kaasahaarav programm ning teatavas mõttes see ka õnnestus. Viimane on kahtlemata paljude festivalide püüd, eelkõige kommertsiaalsest vaatevinklist, ent Animatricksi tiimil näib olevat siiras soov animatsioonimaailma ja maailma muuta. Just seetõttu mõjub festival kodukootud ja kohati liigagi kaootilisele korralduspoolele vaatamata soojalt, sõbralikult ja kutsuvalt.

Tagasi üles