Tegelikult oleme me ikkagi loomad

Õige pea kisub Wilder (Luke Evans) end hedonistlikust püherdamisest välja, et täiel rinnal revolutsioonile pühenduda. Foto: outnow.ch

«Alt üles» («High-Rise») 2016, 119 minutit
Režissöör Ben Wheatley, osades Tom Hiddleston, Jeremy Irons, Sienna Miller, Luke Evans, Elisabeth Moss
Kinodes alates 29. aprillist

1975. aastal kirjutas J. G. Ballard raamatu «High-Rise». Aja jooksul on paljud režissöörid ning stsenaristid proovinud seda kinolinale tuua. 40 aastat pärast raamatu ilmumist said tööga lõpuks suurepäraselt hakkama lavastaja Ben Wheatley ja stsenarist Amy Jump.

Eelmainitud režissööride hulgas, keda filmiversiooni tegemisega seostati, on ka Ben Wheatleyga vähemalt sama kraadiga kultusmainet jagav David Croneberg, kes 1995. aastal lavastas samuti Ballardi romaanil põhineva judinadraama «Crash». Kui seda mäletate, kujutate umbes ette, mis tundeid käesolev film võiks tekitada.

Filmi tegevus toimub ühes 40-korruselises korterelamus, mis on kui painajalik lecorbusier’lik elamismasin. Varustatud spordisaalide, ujulate ja isegi oma supermarketiga. Nagu maa seest sirutuvad saatana sõrmed ümbritsevad viis sellist monstrumit (ülejäänud neli ehitusjärgus) hiiglaslikku parkimisplatsi. Igal hommikul sülitab see monoliit välja oma asunikud, et need saaksid kuskil Citys oma lipsustatud ametipostidel funktsioneerida, ja neelab siis taas betoonist kandilisse üska.

Mida keerulisem masin, seda tõenäolisemad on tõrked. Kõrghoone pole veel päris valmiski, kui juba mõni lift tõrgub või lüliti laguneb. Täpselt samuti hakkavad lagunema ka inimsuhted. Tuleb välja, et inimühiskond on samasugune masin ja garantiiajani see vastu ei pea.

Kõrghoones kujuneb välja klassikaline revolutsiooniline situatsioon, nii nagu seda kirjeldab Lenin: ülemklassid enam ei saa ja alamklassid ei taha. Kusjuures seda klassijaotust tulebki võtta vertikaalselt, elanike sotsiaalsed kihid jooksevad mööda korrusenumbreid. Päris ladvas, katusekorteris elab maja arhitekt, väga sümboolse nimega Royal (Jeremy Irons), kes keeldub aru saamast, miks tema konstrueeritud maailm veristeks ribadeks laguneb. Esmakordsel tutvumisel temaga tuleb vaatajale kangesti meelde «Matrixi» arhitekt.

Õige kiiresti kistakse lipsuga loomadelt (väärib tähelepanu, et ülakorruse kõrgklass vahetab sujuvalt ülikonnad jõmmilike spordidresside vastu) tsivilisatsiooni viigileht eest. Pinged vallanduvad ohjeldamatutes orgiates, vägivald asendab kõik muud kommunikatsiooniviisid. Raha asendab alkohol, naisi vahetatakse toiduainete vastu ning löögirühmad korraldavad reide vastase territooriumile.

Selle anarhia keskel üritab sisepaguluses püsida peategelane dr Robert Laing (Tom Hiddleston). Ta ei vali poolt, vaid võõpab oma korterit koos pappkastidesse pakitud mälestustega neutraalselt kroonuhalliks. Kogu filmi jooksul ei võta ta kordagi lipsu eest. Ja kui lõpuks võtab, siis pöörab see filmi ettearvatava lõpplahenduse uutele rööbastele.

Kui Laing üritab tornis toimuvas märulis neutraalsust säilitada, siis alamklasside isehakanud kangelane, luuserist telerežissöör Wilder (Luke Evans) esindab revolutsioonilise madruse tüüpi. Mingil hetkel otsustatakse ülakorrusel, et dr Lainge peaks Wilderi lobotomiseerima. Huvitav, kas Ballard sai selle idee 1975. aastal linastunud Miloš Formani «Käopesa filmist» või selle aluseks olnud Ken Kesey romaanist?

Ehkki «Alt üles» tegelased süüdistavad küll tehnoloogiat, kirjeldab film minu meelest siiski valdavalt infoühiskonna-eelse ajastu probleeme. Selle poolest on tore, et filmi, nagu raamatugi, tegevustik toimubki 1970. aastatel, jäle oleks seda näha tänapäevases olustikus. Kunstnik Mark Tildesly («28 päeva hiljem», «28 nädalat hiljem») kasutab ajastut mõnuga ära, pakkudes imekaunist visuaalset nostalgiat.

1970. aastad oli ehk viimane ilus ajastu, mida kandis Gropiuse ja Le Corbusier’ vaimus püüdlus täislikkuse ja puhtuse poole. Pärast juhtus see õudne postmodernism. Aga samas võib vaadelda tervet filmi kui modernistlike aadete krahhi. Modernism on võtmesõnaks ka operaatori pakutud hingematvalt tasakaalustatud kaadrikompositsioonide puhul. Korduvalt tuli tahtmine pausinuppu vajutada, et pilti veel veidi nautida.

Samasuguse meistritööga kui kunstnik ja operaator paitab kõrva ka helilooja Clint Mansell («Reekviem unistusele»). Mida tähele panna: filmis kõlab kaks korda Abba 1975. aasta hitt «SOS». Kõigepealt keelpillikvarteti esituses rokokoolikus vormis snobistlike kõrgklasside peo taustaks. Ja filmi lõpu poole veel kord, sedapuhku Briti ansambli Portishead nõiduslikus töötluses. Viimane peaks ilmuma ka oodataval Portisheadi neljandal albumil. Mansell ise on öelnud, et sellesama laulu kaks versiooni sümboliseerivadki miniühiskonna roiskumist ja lagunemist.

Kui filmile üldse midagi ette heita, siis ohtrat sümbolite kasutamist. Hea tahtmise korral võib igast stseenist mingi varjatud, tulevikku suunatud tumeda tähenduse välja lugeda. Vähem sümboleid, siis jätavad allesjäänud võimsama mulje! Ja veel see, et filmi jooksul tõmmati ära vähemalt plokk sigarette. Kui kõik kogu aeg suitsetavad, siis tahad ise ju ka. Mahajätjatele piinarikas.

Kuula altpoolt Abba «SOSi»Portisheadi töötluses.