Literatuursed õukonnaintriigid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Gennadi Muravin «Ebatsensuursed juhtumid. Sekeldused eesti raamatutega Nõukogude ajal»

FOTO: Raamat

Tooni võrrelda, siis paigutuksid need mälestused umbes Sergei Dovlatovi «Kompromissi» ja Aksel Tamme «Ütle, tsensor, milleks sulle käärid?» vahele. Dovlatov ei lasknud tõel literatuuri rikkuda. Aksel Tamm räägib valimatult õuduslugusid – kas te kujutate ette, kui lähedal me olime sellele, et pidanuks kasvõi Hemingwayd lugema vene keeles, mis tšuhnaamurrakusse tõlkimisega ikka vaeva näha.

Lugupeetud Gennadi Muravin räägib hulludest asjadest nii, nagu need päriselt olid, aga valib välja eriliselt mahlakad, paratamatult tobenaljakad juhtumused. Ligi 150 eesti raamatut vene keelde vahendanud lugupeetav pajatab viie raamatu vene keelde jõudmise lood, Leelo Tungla, Lilli Prometi, Villem Grossi, Lennart Meri ja Arvo Valtoni omad. Kui poleks ise sünnilt nõukogude inimene ja natukene servapidi tsensuurimaailmaga kokku puutunud – tilpnesin emaga valvelugemistel kaasas ja tsensorionu või -tädi istus samas toas – võibolla ei usuks. Gennadi Muravin hoiatab ise ka eessõnas, et noorem rahvas võib väljamõeldiseks pidada, aga, tõepoolest, nii need asjad tollal käisid.

Praegu muidugi kõlavad täielike anekdootidena. See ehk mahub kuidagi pähe ära, kuidas sõna «neitsi» Leelo Tungla raamatu pealkirjast maha tõmmati, et jäi lihtsalt «Maarja neli päeva». Eks antireligioossus ole tänapäevani moes, seda miskipärast ei peeta raskeks nõukogude pärandiks. Aga kuis lihtne armastusromaan vormistatakse vastaliseks kirjanduseks, see võtab isegi vana komsomolisekretäri kergelt ohkima. Mõneks ajaks. Loomulikult, nii need asjad käisidki.

Tagasi üles