Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/25/6110379t1h2cbd.png)
/nginx/o/2016/04/28/5314823t1h06b3.jpg)
KONTSERT
Al Di Meola «Elysium & More» (USA)
esmaspäeval, 25. aprillil
Jazzkaar
Al Di Meola kontserdil sööbivad lisaks muusikale mällu kitarristide Al Di Meola ja Peo Alfonsi ilmed. Eriti Peo Alfonsi nägu: huuled sonivad, lihased pingulduvad ja tantsivad iga noodiga. Alfonsi keha jutustab loo isegi siis, kui kõrvad kinni katta ja istuda muusika eest peidus.
/nginx/o/2016/04/28/5314843t1hac4b.jpg)
Aga kõrvu sel kontserdil kinni katta ei tohi! Sest Nordea kontserdimajas käib nootide pillerkaar! See oleks justkui võistlus, kui palju arpedžosid, akorde ja kooskõlasid ühte sekundisse ära mahub. Aga kui panna silmad kinni, siis on kõik need noodid justkui lugematu hulk sipelgaid, kes virvendavad ja tantsivad silme ees, kõik erinevate värvide ja meeleoludega.
Mõlema kitarristi vahel on pidev silmkontakt, mis reedab improvisatsiooni. Nende vahel toimub pidev suhtlus pilkude, meloodiate ja rütmide kaudu.
Nad mängivad emotsioonidega, minnes järsult üle ühelt emotsioonilt teisele, jättes vaataja-kuulaja kohati segadusse tunde. Üldse on kogu kontsert nii kiire ja tuline, et vihiseks justkui kiiresti mööda. Kuid meeleoluderohkus on samas muljetavaldav - nii tulised ja pöörased kitarrisoolod kui ka mõnusad sumisevad meloodiakesed.
Al Di Meola ja Peo Alfonsi on võimsad kitarristid, väga kõrge tehniline tasemega. Eriti muljetavaldav oli hetk, kus Al Di Meola leidis keset meloodiat poolesekundilise pausi, et üks kitarrikeel ära häälestada – kui oleks ainult kuulanud, poleks arugi saanud.
/nginx/o/2016/04/28/5314841t1heb3a.jpg)