Aus ja pisut lapsik maskiga mees

Lambert Tallinnas Foto: Markus Varik

KONTSERT 

LAMBERT (Saksamaa)

teisipäev, 26. aprill

Jazzkaar

Lavale ilmuvad maskides mehed. Mida arvata? Kas see on mingisugune statement? Või on esinejad lihtsalt häbelikud?

Esimese pala ajal pöörab Lambert (klaveril) näo aeglaselt publiku poole ja jälgib kuulajaid. Kaks vaskpuhkpilli mängivad nii vaikselt, et kuulda on vaid õrna suminat, justkui keegi sositaks kõrva. Kõik see jätab müstilise mulje, nagu leiaks end mingisugusest unenäost.

Meeleolu muutub, kui Lambert tõuseb toolilt ja suhtleb publikuga. Tuleb välja, et tegu on südamliku tüübiga, kes tunnistab, et ta on hetkel päris närvis. Viskab paar kentsakat nalja ja räägib paar humoorikat lugu. Järsku on lõhutud barjäär publiku ja artisti vahel.

Muusika ise koosneb melanhoolsetest klaveripaladest, mille meloodiad on nukrad, samas kaasakiskuvad. See sama meeleolu muutub kontserdi jooksul üksluiseks - vaja oleks rohkem vaheldust. Mingil määral pakuvad seda vaskpuhkpillid, mille tämbrid täidavad helipildi.

Lambert Jazzkaarel esinemas, foto: Markus Varik Foto: Marko Kivimäe

Järjekordse vahepausi ajal jäävad kõlama sõnad: «All emotions are allowed!». See on väga sobiv, sest kontsert koosneb vastuolulistest emotsioonidest. Klaveripalad mõjuvad nukralt ja mõtlikult, samal ajal kui Lamberti kommentaarid on lapsikud ja ausad, isegi veidi piinlikud.

Publikule läheb see igatahes väga peale. Kõlavad pikad aplausid ja hõisked keset muusikat. Lambert suutis tekitada publikuga tugeva sideme ning publik andis vastu oma heameele.

Näib, et maskid ei varjanud esinejait publiku eest, vaid tegid just vastupidist - tõid muusiku publikule veel lähemale.