Kelmikas katastroof ja sukeldumine süvateadvusse

«Linnugripp». Foto: Kaader filmist

Kohaliku animatsiooniilma asjade seisuga vähegi kursis olijatele on ütlematagi selge, et Priit Tenderi «Linnugripp» ja Helen Undi «Siseilmadest väljas» on head filmid. End ise tasa teeniv autorianimatsioon kuulub nimelt anomaaliate valdkonda, konkurents riigi rahastusele on nüüdseks aga nii tihe, et keskpärased projektid ei pääse olukorras, kus ressursiraasukesi ei jagu ka kõigile paljulubavatele, lihtsalt mitte kuidagi löögile.

Ka «Linnugripi» peatne linastumine Annecy animatsioonifestivali põhivõistlusprogrammis on Eesti nüüdisanimatsiooni kontekstis lihtsalt n-ö sündmuste normaalne kulg, mitte midagi erakordset.

Laiemale publikule on autorianimatsioon meie kuulsusrikkas animatsiooniriigis ometi endiselt võrdlemisi kauge teema, kuna igapäevases meediatarbimises ei ole sel seni ühtki loogilist või sissetöötatud pesa. Uute animafilmidega kohtutakse pigem juhuslikult, ehkki mõnelgi, näiteks selsamal «Linnugripil», oleks potentsiaali kas või sotsiaalmeedias levida.