Täismäng draamateatris

Madli Pesti
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Draamateatri lavastus "Väljaheitmine", kus peaosas rokib Kriso Viiding.
Eesti Draamateatri lavastus "Väljaheitmine", kus peaosas rokib Kriso Viiding. Foto: Maris Tomba

Selle kevade parimad lavastused on Von Krahli teatri «Paradiis» (lavastaja Lauri Lagle) ja Eesti Draamateatri «Väljaheitmine» (lavastaja Hendrik Toompere jr). Esimene räägib võimalikust mõnusast olemisest paradiisis ja teine pidevast paradiisi pääsemise püüdlusest ja sealt väljaheitmise ohust.

Risk

Teatrites on juba pikemat aega probleem suurte lavadega: teatrijuhid küsivad, mida seal küll näidata. Suurvormide aeg on justkui läbi, teatrikunsti avangard sünnib nagunii keldrites mõneruutmeetristel pindadel. Eesti Draamateatris näeme 2016. aasta kevadel aga enneolematut julgust võtta repertuaari tundmatu välismaine näidend ja lasta see kohe suurele lavale. Nüüdisaegne näitekirjandus, eriti välismaine, saab tavaliselt ruumi katsetuslikumates, riskialtimates väikestes saalides. «Väljaheitmise» teksti autor on praegu Leedu tuntuim ja kõmulisim näitekirjanik Marius Ivaškevičius (snd 1973). Kui palju on viimase 25 aasta jooksul Eestis lavastatud leedu kaasaegseid näidendeid? Ajal, mil vennasrahvaste dramaturgia lavastamine pole enam teatrites kirjutamata seadus? Võimalik, et mitte ühtegi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles